Puhkepäev. Vargamäe algus

Tükk otsib vastust küsimusele, mis juhtus Vargamäe Andresega, miks ta suhtus nii jahedalt oma lähikondsetesse ja keskendus ainult raskele talutööle ning unistusele kuivendada soo.

Lavakujundus mängukohaks olevas Vargamäe rehealuses meenutab suurkontsertidel kasutatavat lavakeelt ehk käigurada, mida pidi artistid publiku vahel kõnnivad. “Unistaja” lavakeel oli lausa kolmeharuline, millest kaks läksid rehealuse küljeustest välja ja üks väikest treppi pidi tuppa. Tegevus käiski sel paari meetri laiusel ribal, käiguradade keskel oleval poodiumil ja toatrepil. Kasutati küll ka naturaalseid rekvisiite, näiteks kasevihad, halud ja viinapudelid, kuid laval nähtava jälgimisel oli raske aduda, et tegelased määratleksid ümbritseva ruumi oma maja, oma koduna.

Ehk oli selline distantseeritus taotluslik, sest tüki kandavaks sümboliks oli soo, mida Andres armastas rohkem kui lähedasi inimesi, mistõttu ei tekkinud Andrese tuppa ka kodusoojust. Kuidas aga näidata sood teatrilaval? Saati, kui see on niigi juba metafoorse tähendusena tegelaste tekstis. Nii jäi lavastuse füüsiline asetumine konkreetsele lavale kohati liiga tinglikuks.

Huvitav oleks vaadata seda tükki näiteks kuskil lageda taeva all kivisel platsil, taustaks vaid postide vahele tõmmatud valge palakas.

Samas on tinglikkusel omad võimalused vaatajale elamust pakkuda. Lavaline kitsikus ja n-ö tavateatraalsuse hõredam kiht võib anda võimaluse lülituda tegelastega ühele lainele teksti vastuvõtu kaudu ja kogeda, kuidas tekivad lisatähendused enda sees. Paraku mul ei õnnestunud kaasaelamine sel määral, kui soovinuksin, põhjuseks ilmselt, et säärane tekstiteater pole päris minu rida.

Tinglikkus lavastuses joonistub reljeefselt välja võrreldes Ugala “Vanade ja noortega”, mida samas Vargamäe rehealuses mängitakse taas juba järgmisel kevadel. Seal olid tegelaste unistamised seotud väga selgete asjadega, nagu otsustusõigus ja uus elumaja, mida lavakujundus ja näitlejate mäng ka hästi näitas, tuues etendusse voogavust ja kandvust.

Täiesti esmaklassiline on aga “Unistaja” idee – minna tagasi päris algusesse ja küsida, kuhu jäi armastus. Ammendavat vastust publik küll ei saa, kuid näitlejate hoogsast mängust tulenev ilu on tükis olemas.

 

A.H.Tammsaare muuseumis VargamäelOsatäitjad: Ott Sepp, Liisa Pulk, Loore Martma jt.Lavastaja: Urmas Lennuk