Rubla languse peidus põhjus

Oma pöördumises Föderaalnõukogu poole kutsus president Vladimir Putin üles võitlema valuutaspekulantidega. „Võimud teavad, kes on need spekulandid ja instrumendid nende mõjutamiseks on olemas,“ teatas Vladimir Putin. 11. detsembril kutsus VF uurimiskomitee pea Aleksandr Bastrõkin samuti üles võitlema valuutaspekulantidega.

Järgmisel päeval, 12. detsembril (ehk reedel) lubas Venemaa keskpank riigi pankadel kasutada laenutagatisena „Rosnefti“ võlakirju, mis anti välja päev varem hiigelsummale 625 mld rubla. Jämedalt öeldes tähendas keskpanga luba, et pank võib võtta Rosnefti võlakirja, tuua selle keskpanka ja saada selle esitamisel laenu, millega osta valuutat.

Edasi. Järgmisel tööpäeval ehk esmaspäeval 15. detsembril, varises rubla kokku. Päevaga kaotas rahvuslik valuuta umbes 15% (56 rublalt 65 rublale dollarist) seades riigi hüperinflatsiooni künnisele. Ma ei imesta, kui järgmise aasta keskpaigaks keelatakse Venemaal, sarnaselt Venezuela ja Argentinaga, vaba kauplemine valuutaga.

Ma üldse ei väida, et turu tõi alla vaid Rosnefti raha. Igal katastroofil on mitu põhjust. Antud juhult saab välja pakkuda järgmised.

Esiteks margin call. 15. on igas kuus päev, mil fikseeritakse kõikvõimalikke derivaate, aga Vene derivaadid (nii palju kui neid on) on peamiselt seotud börsiindeksiga RTS. Indeks kukkus kokku ning kohe, kui ta läbis teatud lati, rakendati margin call'i, millele järgnes automaatne positsioonide müük jooksva hinnaga ning automaatne müügitulu konverteerimine valuutasse.

Teiseks, välismaalased müüvad agaralt Venemaa võlakirju. Saadud raha nad loomulikult kohe konverteerivad valuutasse – iga hinnaga.

Kolmandaks, detsembris tuleb Venemaa ettevõtetel maksta ära 180 mld dollari eest võlgu, mida mitte keegi Läänest ei rahasta. Paistab, et paljud jätsid valuuta ostu viimasele hetkele.

Neljandaks, suur hulk Vene ärisid müüb praegu kõike, kõike, kõike – koos sellele järgneva valuuta konverteerimise ja selle väljaveoga välismaale. Toon näiteks tüüpilise käsu ühe kinnisvaraga kaupleva tuttava ettevõtte nõukogu koosolekult: „Müüge iga hinnaga. Konverteerige, viige välja, parem on saada midagi, kui mitte midagi.“

Sellele vaatamata on minu jaoks turule sattunud 625 mld Rosnefti rubla kahtlemata üheks põhjuseks, mis murdis kaameli selja. Rosnefti selgitused, et „see summa läheb Venemaa-siseste projektide rahastamiseks“ ja „ühtegi rubla ei kasutata välismaise valuuta soetamiseks“, on lihtsalt naeruväärsed.

Rosneft ise selgitas, et saadud vahendid anti kuuele tütarfirmale. Aga kuhu tütred siis raha viivad? Panka. Ja mis teeb nendega pank? Paneb keskpanka tagatiseks, võtab selle alusel laenu ja ostab valuutat. See oli ainus mõistlik rahakasutus, sest Vene Föderatsiooni keskpanga baasintressimäär oli kuni ööni vastu teisipäeva 10,5% aastas, samas kui rubla langus ületas seda juba viis korda.

Kõige hämmastavam kogu Rosnefti võlakirjade väljaostuloos on see, et keskpank on viimastel kuudel rakendanud väga tasakaalustatud laenupoliitikat. Iga päev saab Venemaa keskpank ülevaate pankade valuutavarudest ning näeb tegelikult kõike online ning iga tehingut tuleb nüüd põhjendada. Oletame, et kui pank ostab 100 mln dollari eest valuutat, küsitakse talt kohe: „Milleks?“. „Kliendile“. „Hästi, näita lepingut“. Ja kui kliendil on leping ja see on vana klient, kes veab Venemaale reaalseid seadmeid, siis küsimusi pole, aga kui see on üheööliblikas, kes järsku soovib osta 100 mln dollari eest kingi, siis hakkab pangal halb. Aga pangad on praegu sellises olukorras, kus neile on keskpanga toetus elu ja surma küsimus.

Pangad on kärpinud kõikide mängurite tiibu. Kui varem sai valuutaturul mängida 30kordse võimendusega, siis nüüd vaid kolmekordse. Valuutat ostab aga alati pank ning kui keskpank näeb mängu rubla vastu, siis see toob kohe sellise panga surma. Keskpank käib peenikesel köiel – ta peab andma välja raha, et pangad ise ei kukuks kokku, kuid on vaja ka lõigata pangad ära valuutaturult ning keskpank reaalselt seda ka teeb.

On keeruline öelda, kuidas väänati keskpanga käsi, et ta rahastas sukelduva rubla tingimustes Rosnefti, mõistes samal ajal suurepäraselt, et praeguses olukorras satub raha niikuinii valuutaturule samadel põhjustel, miks jooksev vesi satub varem või hiljem merre.

Igal juhul, lõviosa minu vestluskaaslastest oletas, et see ei juhtunud mitte reedel, vaid veidi varem. Et üks või rida suuri panku olid reedeks juba ostnud Rosnefti võlakirju, andes keskpangale tagatiseks mingid teised väärtpaberid, aga 12. detsembril see kummaline tehing vormistati tagantjärgi. Igatahes andis Venemaa keskpank eelmisel nädalal ootamatult 1,5 triljoni rubla eest laene, mis ületas alates oktoobrist antud laenude summat. Paistab, et osa laenust oligi vormistatud tagantjärgi Rosnefti võlakirjade tagatisel.

Ja veel. Mitte mingi nafta hinna langus, raha massi kasv (mis ületas 30 triljonit rubla võrreldes 12 triljoniga 2008. aastal) ega sanktsioonide rahanduslik mõju ei selgita rubla kahekordse väärtuse langust alates Maidanist (Ukraina sündmustest – toim). Ma ei mõtle seda, et praegune rubla kurss on ebaõiglane. Vastupidi – rubla maksab nii palju, kui palju on Putini võim turu hinnangul väärt. Valijat võib petta, aga turgu mitte.

Ja nüüd küsimus: kas Bastrõkin hakkab ikkagi ka tegelikult uurima, millal Rosneft sai õigupoolest raha ja kuhu see raha läks või saadab välja pressiteate sellest, et 625 mld tonnist rublaveest, mis firmasse valati, ei sattunud tilkagi merre, ning seda eeskujuliku ja ammendava selgitusega? Aga spekulatsioonides rubla vastu hakatakse süüdistama Navalnõid?