19 mai 2015

Väärika hoone taastamine kallim kui uue ehitus

KAR-Grupi juhatuse liige Ruth Tuvike soovitab miljööväärtuslikku hoonesse delikaatselt suhtuda.   Foto: Eiko Kink, Äripäev

Kokkupuutel vanade ja väärikate hoonetega kipuvad inimesed sageli oma võimeid üle hindama ning üksnes õrna ja läbimõeldud lähenemist eeldavaid, tihtipeale ka muinsuskaitse alla kuuluvaid hooneid omal käel lahti võtma ja renoveerima.

Renoveerimine või restaureerimine?

Tihti kiputakse segi ajama mõisteid renoveerimine ja restaureerimine. Esimesel juhul on tegemist uuega asendamisega, remonditöödega. Restaureerimise all tuleks mõista tegevust, mille eesmärk on vana võimalikult hästi säilitada, luua see selliseks, et keskkond oleks elukõlbulik ning esteetiline väärtus säiliks.

Sageli juhtub, et miljööväärtusega või lausa muinsuskaitse alla kuuluvad hooned, milles igapäevaselt sees elatakse, vajavad ühel hetkel kapitaalremonti.

Ideaalsel juhul kaasatakse miljööväärtusega või lausa muinsuskaitse alla kuuluva hoone kapitaalremonti professionaalsed restaureerijad. Ent pahatihti seda ei tehta ning asutakse omatahtsi asja kallale.

Restaureerimistöödega tegeleva ASi ­KAR-Grupp juhatuse liige Ruth Tuvike soovitas päevinäinud, kuid selget kultuurilist ning arhitektuurilist väärtust kandvate hoonete puhul hinnata esmalt ausalt oma aega ja võimalusi, oskuseid ning võimeid. Kui endal teadmisi napib, tasub küsida hoone tehnilise seisundi kohta hinnangut insener-tehnoloogilt – kui lagunenud on maja, kas sellel on konstruktsiooni-, niiskuse- ja seenkahjustusi.Kas taastada vana või ehitada uus? Kas ­eaka hoone taastamist tasub üldse kaaluda ja kui palju see maksma läheb? Kas kulu võib koguni uue hoone ehitusest kallimaks osutuda? Tuvikese sõnul oleneb see sellest, mida hoone omanik ise teha oskab. “Või kui kallilt oma aega hindab,” jätkas ta. Tuvike ütles, et restaureerimine on tihti kallim just seetõttu, et aega töödele kulub rohkem.

Samas pole tema sõnul Eesti traditsioonilised materjalid kuigi kallid. “Kallid on sissetoodud imesegud,” märkis Tuvike.

Protseduuride järjekord restaureerimistöödega alustamisel:

Telli muinsuskaitse eritingimused, millest selgub, millised uuendused ning kuidas on võimalikud, mis tuleb säilitada ning mis taastada.

Telli erinevad ekspertiisid, mis annaksid hinnangu olemasolevale ja määravad, mis on hädavajalikud toimingud konstruktsioonide taastamiseks, säilitamiseks ja/või kaasajastamiseks ning kas plaanitavad tegevused on üleüldse tehtavad või praktilised.

Telli asjakohastelt spetsialistidelt projektdokumentatsioon ning hangi ehitusluba. Tööde maht, mille puhul on ehitusluba vajalik, on kirjeldatud ehitus­seaduses.

Ära seda kodus järele tee

Üldjuhul tasub Tuvikese sõnul restaureerida maja, millel on ehituslikult “keha” enam-vähem korras. “Teisisõnu – katus, aknad ja põrandad on füüsiliselt terved ning ei ole seent,” loetles ta.Ära seda kodus järele tee. Levinuim viga, mida eakate ja miljööväärtuslike hoonetega tegema kiputakse, on Tuvikese sõnul viitsimatus süveneda. “Ei planeerita, ei küsita nõu neilt, kes midagi asjast teavad,” kirjeldas Tuvike.

Ka kohtab Tuvikese sõnul restaureeritaval objektil sageli liigset usinust ja oskamatust lammutamisel. Millegipärast arvatakse, et lammutaja võib palgata “turu väravast”, sõnas ta. Tuvikese kogemuse põhjal on kaduma läinud nii maalinguid seintel, hinnalisi aknaid ja puitdetaile kui ka kipsdekoori. Asjatundja oskab vahet teha pöördumatult kahjustatud detailil ja sellisel, mida annab restaureerida.

Veel tuleb asjatundmatute restaureerimistöödel ette sobimatute materjalide kasutamist. “Vale tüüpi viimistluskiht võib pind

 

 

Eramaja või korteri renoveerimist kavandades pea meeles:

Külastage esmalt kohaliku omavalitsuse ehitusspetsialisti, selgitage välja, kas teie maja asub miljööväärtuslikus piirkonnas või ei, kas see on muinsuskaitse all või ei – vajalik info leitav lehel http://www.muinas.ee/register

Kui ehitis asub miljööväärtusega alal, pöörduge kõigepealt kultuuriväärtuste ameti poole. Kohaliku omavalitsuse spetsialistid ei tohi küll soovitada teile konkreetset arhitekti­bürood või ehitajat, kuid kindlasti saate sealt nimekirja firmadest, kes on antud valdkonnas pädevad ja omavad vastavat tegevusluba.

Lisaks hinnapakkumisele tasuks küsida ka tehtud tööde loetelu, miljööväärtuslikus piirkonnas omaniku järelevalve tegija  peaks omama ka eelnevat kogemust sama tüüpi majadega.

Spetsialiste napib

Ehitusettevõtte Astlanda Ehitus OÜ juhatuse esimehe Kaupo Kolsari sõnul ei ole kogemustega ja litsentsiga spetsialiste turul piisavalt saada. Olukorda iseloomustab ka nende tööde suhteliselt kõrgem maksumus. “Muinsuskaitse- ja miljööväärtusega hoonete taastamine on tihti pigem kunst kui ehitustöö. Seetõttu ei ole spetsialiste turul kindlasti laialt leida,” sõnas Kolsar.

Kolsar ütles, et seetõttu ei saa inimesed, kes plaanivad taastada miljööväärtuslikke või muinsuskaitse all olevaid hooneid, loota turu keskmise ehitushinna ulatuses kuludele, vaid peavad olema valmis oluliselt suuremateks väljaminekuteks. Kolsari sõnul tuleb heade ja lojaalsete alluvate saamiseks neid lihtsalt kasvatada koolipingist alates. “Teist teed lihtsalt pole,” märkis ta.

Astlanda Ehitus on kaasa aidanud mitme muinsuskaitsealuse ehitusobjekti taastamisel, praegu on neil töös Tallinna Kultuurikatel, mullu suvel lõpetati Pärnus muda­ravila restaureerimis-rekonstrueerimis-ehitustööd. 

Tuvike pole nõus, et professionaalseid restaureerijaid, eeskätt käsitöölisi, ei jätku. “Professionaale on piisavalt, aga nende töö maksab,” ütles ta. “Küll aga on tõsiselt puudus traditsioonilise lubimördiga krohvijatest,” täiendas ta.

Ainus mõistlik lahendus restaureerimisalase kompetentsiga tööjõu arvulisel suurendamisel oleks tema sõnul sobivate eeldustega inimeste leidmine ning neile korraliku väljaõppe andmine. “Eks me otsime neid aktiivselt ise ja õpetame välja. Vahel saame ehituskoolist ka,” märkis ta.

Tee nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalikAndrus Mutli, OÜ Vennad Ehitus juhatuse liige

Kõik, kes võtavad ette hoone restaureerimise, peaks koostama tegevuskava, milliseid töid soovitakse ise teha ja mida tellida oma ala professionaalidelt. Kui restaureeritava hoone omanik on otsustanud osa töid ise teha ja ei ole teemas piisavalt pädev, peaks ta kindlasti kaasama oma ala asjatundja, seaduse silmis järelevalve.

Eelnevalt koostatud muinsuskaitse eritingimused ei pruugi kõiki aspekte ja töid käsitleda. Kui avatakse erinevaid konstruktsioone – katust, seinu, põrandaid jne, peab kogu töö dokumenteerima ja võimalusel üles pildistama, see võib olla ka hilisemaks abimaterjaliks konstruktsioonide taastamisel. Restaureerimises kehtib kirjutamata reegel, et kui ei ole oskust või vahendeid tööd hästi teha, siis parem ära tee midagi, vastasel korral võid jäävalt hävitada vägagi olulisi detaile.

Finantsiliselt on restaureerimine oluliselt kallim kui uue ehitamine, kuna väga palju on tegemist aeganõudva käsitööga, näiteks erinevate kihistuste puhastamistega, konstruktsioonide ning avatäidete proteesimisega. Professionaalseid tegijaid on piisavalt, tuleb lihtsalt omada kontakte.

Projekti ja koos­kõlastuseta ei tasu töid alustada

Kui tegemist on kortermajaga, tuleb igasugune planeeritud ehitustegevus, mida restaureerimine kahtlemata on, kooskõlastada naabritega. Ka on selleks vajalik projekti olemasolu. “Miljööväärtuslikes paikades on oluline  kooskõlastada ka välis­viimistlus,” märkis KAR-Grupi juhatuse liige Ruth Tuvike.

Et omavalitsused tõlgendavat projektinõude punkti seaduses sageli erinevalt, on Tuvikese sõnul kõige õigem konsulteerida kohaliku omavalitsuse ehitusnõunikuga või ehituse eest vastutava isikuga.

Kas konkreetne objekt on muinsuskaitse all  või ei, sellest saab selgust muinsuskaitse leheküljelt. Kui on nõuks võetud vanema hoone renoveerimisega omal käel algust teha, on väljaspool muinsuskaitsepiiranguid oleva maja puhul see  lubatud. “Kui asutakse miljööväärtuslikus piirkonnas fassaadi restaureerima ilma vajalike kooskõlastuste ja  projektita, sunnib muinsuskaitseamet töid seniks seiskama, kuniks kõik vajalik korda saab. Kindlate lepingutega seotud ehitusettevõttele on see paras põnts,” hoiatas Tuvike.

Autor: Kairi Oja, kaasautor

Hetkel kuum