Väärika hoone taastamine kallim kui uue ehitus

Sageli juhtub, et miljööväärtusega või lausa muinsuskaitse alla kuuluvad hooned, milles igapäevaselt sees elatakse, vajavad ühel hetkel kapitaalremonti.

Ideaalsel juhul kaasatakse miljööväärtusega või lausa muinsuskaitse alla kuuluva hoone kapitaalremonti professionaalsed restaureerijad. Ent pahatihti seda ei tehta ning asutakse omatahtsi asja kallale.

Restaureerimistöödega tegeleva ASi ­KAR-Grupp juhatuse liige Ruth Tuvike soovitas päevinäinud, kuid selget kultuurilist ning arhitektuurilist väärtust kandvate hoonete puhul hinnata esmalt ausalt oma aega ja võimalusi, oskuseid ning võimeid. Kui endal teadmisi napib, tasub küsida hoone tehnilise seisundi kohta hinnangut insener-tehnoloogilt – kui lagunenud on maja, kas sellel on konstruktsiooni-, niiskuse- ja seenkahjustusi.Kas taastada vana või ehitada uus? Kas ­eaka hoone taastamist tasub üldse kaaluda ja kui palju see maksma läheb? Kas kulu võib koguni uue hoone ehitusest kallimaks osutuda? Tuvikese sõnul oleneb see sellest, mida hoone omanik ise teha oskab. “Või kui kallilt oma aega hindab,” jätkas ta. Tuvike ütles, et restaureerimine on tihti kallim just seetõttu, et aega töödele kulub rohkem.

Ehitusettevõtte Astlanda Ehitus OÜ juhatuse esimehe Kaupo Kolsari sõnul ei ole kogemustega ja litsentsiga spetsialiste turul piisavalt saada. Olukorda iseloomustab ka nende tööde suhteliselt kõrgem maksumus. “Muinsuskaitse- ja miljööväärtusega hoonete taastamine on tihti pigem kunst kui ehitustöö. Seetõttu ei ole spetsialiste turul kindlasti laialt leida,” sõnas Kolsar.

Kolsar ütles, et seetõttu ei saa inimesed, kes plaanivad taastada miljööväärtuslikke või muinsuskaitse all olevaid hooneid, loota turu keskmise ehitushinna ulatuses kuludele, vaid peavad olema valmis oluliselt suuremateks väljaminekuteks. Kolsari sõnul tuleb heade ja lojaalsete alluvate saamiseks neid lihtsalt kasvatada koolipingist alates. “Teist teed lihtsalt pole,” märkis ta.

Astlanda Ehitus on kaasa aidanud mitme muinsuskaitsealuse ehitusobjekti taastamisel, praegu on neil töös Tallinna Kultuurikatel, mullu suvel lõpetati Pärnus muda­ravila restaureerimis-rekonstrueerimis-ehitustööd. 

Tuvike pole nõus, et professionaalseid restaureerijaid, eeskätt käsitöölisi, ei jätku. “Professionaale on piisavalt, aga nende töö maksab,” ütles ta. “Küll aga on tõsiselt puudus traditsioonilise lubimördiga krohvijatest,” täiendas ta.

Ainus mõistlik lahendus restaureerimisalase kompetentsiga tööjõu arvulisel suurendamisel oleks tema sõnul sobivate eeldustega inimeste leidmine ning neile korraliku väljaõppe andmine. “Eks me otsime neid aktiivselt ise ja õpetame välja. Vahel saame ehituskoolist ka,” märkis ta.

Projekti ja koos­kõlastuseta ei tasu töid alustada

Kui tegemist on kortermajaga, tuleb igasugune planeeritud ehitustegevus, mida restaureerimine kahtlemata on, kooskõlastada naabritega. Ka on selleks vajalik projekti olemasolu. “Miljööväärtuslikes paikades on oluline  kooskõlastada ka välis­viimistlus,” märkis KAR-Grupi juhatuse liige Ruth Tuvike.

Et omavalitsused tõlgendavat projektinõude punkti seaduses sageli erinevalt, on Tuvikese sõnul kõige õigem konsulteerida kohaliku omavalitsuse ehitusnõunikuga või ehituse eest vastutava isikuga.

Kas konkreetne objekt on muinsuskaitse all  või ei, sellest saab selgust muinsuskaitse leheküljelt. Kui on nõuks võetud vanema hoone renoveerimisega omal käel algust teha, on väljaspool muinsuskaitsepiiranguid oleva maja puhul see  lubatud. “Kui asutakse miljööväärtuslikus piirkonnas fassaadi restaureerima ilma vajalike kooskõlastuste ja  projektita, sunnib muinsuskaitseamet töid seniks seiskama, kuniks kõik vajalik korda saab. Kindlate lepingutega seotud ehitusettevõttele on see paras põnts,” hoiatas Tuvike.

Autor: Kairi Oja, kaasautor