Sirje Rank • 1 märts 2017

Euroopa Liit Brexiti järel – parem kui varem?

Mis Euroopa Liidust saab?  Foto: Scanpix/Reuters

Mis saab ülejäänud Euroopa Liidust pärast seda, kui üks riik – Suurbritannia – on otsustanud oma teed minna?

Kas jätkata nii, nagu seni, suuremate muutusteta, kuid pidevalt riikide erinõudmiste taha takerdudes, kas taandada koostöö vaid ühise turu ehitamisele või hakata edaspidi liidu sees grupeeruma teemade kaupa, kus ühed või teised riigid hea meelega koostööd süvendaks, kuid üksmeelt 27 riigi tasandil on raske saavutada. Kas jätta kaitsekoostöö ja piirikontroll iga riigi vabaks valikuks?

Nendest valikutest sõltub, mis saab järgmistel kümnenditel võimalustest Euroopa Liidus vabalt liikuda ja töötada, kas kaubanduskõnelusi USAga hakkab kõigi riikide nimel pidama Euroopa Komisjon või on siin Eestil võimalus omale kahepoolsetel kõnelustel paksem supp keeta, kas Euroopa Liidu välispiiri kaitse jääb piiririikide või ELi ühiseks ülesandeks, kas kraanivesi on kümne aasta pärast ka Vilniuses julgelt joodav ning kas tulevikus saab isejuhtiva autoga sujuvalt riigipiire ületades Tallinnast Lissaboni välja sõita. Samuti sõltub sellest võime vajadusel sanktsioone kehtestada ning toimetulek rändesurvega, mis ei rauge.

Euroopa Komisjon on välja joonistanud viis stsenaariumi, mis võiksid olla debati kondikavaks. Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker esitles täna Euroopa Parlamendis valget raamatut, mis oleks komisjoni panus eelpool toodud küsimuste vastamisel.

Dokumendis nenditakse, et palju sellest, mis aastakümneid tagasi Euroopa Liidu idee algatajatele ilmvõimatuna tundus, on Euroopa Liidu tänastele kodanikele iseenesest mõistetav. Vabadused ja võimalused ning probleemide arutamine võrdsete partneritena ühise laua ümber. Kuid 60 aastat ELi aluslepingu sõlmimisest on pikk aeg, sõjaõudused kuhtuvad inimeste mälus ning esile kerkivad uued pinged ja probleemid, millele Euroopa Liit oma praegusel kujul ehk kõige paremini ei vasta. Euroskepsis ja populism on tõusul, kord on Brüssel liiga kaugel ja kord liiga pealetükkiv, esimest korda on üks riik tõmmanud pidurit ja otsustanud välja astuda. Muutunud ajad nõuavad Euroopa Liidu liikmesriikidelt oma ühenduse ümbermõtestamist. „Tõotuste uuendamist“ pika kooselu järel.

Komisjon möönab, et ebakindlatel aegadel võib enesesse tõmbumine tunduda ahvatlev, kuid hoiatab, et lõhenemisel ja killustumisel võivad olla kaugele ulatuvad tagajärjed. See võib äratada riikide vahel vanad vaenud ja jätta nii mõnegi väiksema riigi tugevamate riikide huvide pilduda.

Valge raamatuga lükkab komisjon debati käima ning esimesed kokkuvõtted tuleksid selle aasta lõpus. Selgem siht võiks paigas olla 2019. a Euroopa Parlamendi valimisteks.

Komisjon pakub välja viis stsenaariumi, kuid tulemus on liikmesriikide teha. See võib sisaldada elemente korraga mitmest debati alustuseks välja käidud alternatiivist. Kuid peab tuginema ühisel veendumusel, et koos tegutsedes on tulemus kõigi jaoks parem. Seda kontekstis, kus Euroopa rahvastiku ja majanduse osakaal maailmas järjest kahaneb ning Euroopa pelk „pehme jõud“ ei ole enam piisav.

Laias laastus oleksid stsenaariumid järgmised:

jätkata samas vaimus, tegeleda probleemidega (nagu pagulaskriis) olemasolevate vahenditega - otsuste tegemise kiirus jääb sõltuma erimeelsuste ületamisest;võtta samm tagasi ja keskenduda vaid ühisturu ehitamisele, teemad nagu kaitsekoostöö ja migratsioon jääks riikidevaheliste kokkulepete teemaks, vaba liikumine poleks enam tagatud ja euro oleks kipakam, sest ühiseid kriisilahendusi raskem leida;mitmekiiruseline liit - riikidel võimalus liidu sees tihedamaks koostööks näiteks julgeoleku või maksude alal kõiki kaasamata;vähem, aga paremini – jätta vähem valdkondi ELi pädevusse (kaubandus), loobudes näiteks regionaalarengust ja riigiabi reguleerimisest, viies ühised standardid miinimumi;teha koos veel rohkem, kõigis valdkondades, luues muu hulgas liidu kaitsealaseks koostööks. Otsused oleks kiiremad, kuid ELi kodanikes võib selline kauge seadusloome süvendada võõristust. 

 

Eesti on hoidnud tuumikusse

Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juhi Keit Kasemetsa sõnul on Eesti jaoks oluline, et pakutud stsenaariumide põhjal ELi 27 riigil ühine siht üldse sünniks. Mitmes ELi kaalukas asutajariigis on lähenemas valimised ja poliitikat kujundavad valitud poliitikud.

Intervjuu

Mis probleemi need stsenaariumid lahendavad?

Püütakse leida siht, mis hoiaks 27 riiki Brexiti järgses keskkonnas ühtsena koos, kus rahvusvaheline pilt on ka muus mõttes muutnud. Paljud räägivad muutuste vajadusest, kuid missugune see muutus peaks olema, seda nähakse erinevalt. See peegeldub ka nendes stsenaariumides. Eesmärk on defineerida uuesti, 60 aastat pärast Rooma lepingut (ELi asutamisleping – toim.), kuidas me koos edasi läheme.

Mis oleks Eestile ebasoodne areng?

Eestis on siiani leitud, et strateegiliselt on Eestile tähtis ühelt poolt Euroopa Liidu ühtsus ja teisalt poolt kuulumine ELi tuumikusse. Väikeriigile on oluline võimalus osaleda rahvusvahelises otsustamises.

Eestile pole meeldinud ELi asüülipoliitika, mis oleks aga eri kiirustel liikuva Euroopa Liidu riskid?

Poliitikad jäävad nõrgemaks, kui seal osaleb väike hulk riike. Kui võtta kasvõi isejuhtivad autod – raske ette kujutada, kuidas Eestist üle Euroopa sõita, kui Leedu ja Poola ühispoliitikas ei osaleks.

Kuidas see kõik ELi rahastust puudutab?

Stsenaariumite üks eesmärke on paika panna, millega EL järgmise 10 aasta jooksul tegeleb. Sellel on suur mõju eelarvearuteludele.

Hetkel kuum