Märt Belkin • 19. juuli 2017
Jaga lugu:

Vaba turg läks maksma 200 miljonit

Auvere elektrijaama ehitusplats  Foto: Äripäeva fotoarhiiv

Heitmekvoodi turu nõrkusi iseloomustab elavalt riigile kuuluva Eesti Energia juhtum. Toetus pidi katma väga suure tüki uue Auvere elektrijaama ehituskuludest, tegelikkus kujunes aga teistsuguseks.

Plaan panna Ida-Virumaal püsti hiiglaslik uus, moodne ja võimas elektrijaam on nii poliitikute kui Eesti Energia tähtsamate tegijate seas ringelnud juba kümneid aastaid. 2000ndate lõpuks said mõtted ja soovid selge kuju – hiigeljaam tuleb teha Auverre ning sellele ei saa võrdset olema kogu maailmas.

Põhiosas sai 300megavatise võimsusega jaam valmis juba kaks aastat tagasi ning siis hakkas see vaikselt ka elektrit tootma. Ametlikult pole Eesti Energia jaama aga seni vastu võtnud, kuna ehitaja eksimuse tõttu on tolmufiltrid valesti ehitatud. Kui jaam täisvõimsusel töötaks, ei oleks võimalik tagada, et tolmunõudeid täidetakse.

Tahe rajada uus moodsa tehnoloogiaga jaam oli kümnendi alguses olemas. Muret tegi aga hind. Maksumuseks hinnati umbes 640 miljonit eurot. Nii mastaapse projekti kohta üsna üllatuslikult on ka tegelik ehitushind umbes samasse kanti jäänud.

Otsuse Auvere jaam siiski püsti panna tegi palju lihtsamaks see, kui selgus, et pea 300 miljonit eurot saab võtta sõna otseses mõttes õhust.

ELi heitkoguste kauplemissüsteem on kvoodi jaotamise suhtes päris karm. Tööstusettevõtted saavad enamiku vajaminevast kvoodist tasuta. Soojafirmad on pidanud üha rohkem kvooti ostma, ent suur osa tuleb siiski tasuta. Elektritootjatele aga järeleandmisi ei tehta ning nemad peavad kogu kvoodi ostma turul.

Süsteemis on aga erand, mille võitlesid endale välja vaesemad liikmesriigid, kes on Euroopa Liidu mõistes uued tulijad – nende seas ka Eesti. Argumendid olid sarnased retoorikaga, mida kasutas äsjastel kliimakõnelustel Hiina: teie, vana Euroopa, olete saanud saastada täisvõimsusel aastaid ning muuta tootmine järk-järgult moodsamaks ja säästlikuks. Meie süsteemid ei ole aga veel piisavalt kaasaegsed, ent soov on seda moderniseerida. Vaja on erandit ja abi.

Heitekaubanduse direktiivi muutmise läbirääkimiste üsna hilises faasis 2008. aastal tehtud nõudmise uued liikmesriigid ka said. Lepiti kokku, et neile antakse luba anda kindlatel tingimustel kvooti ka elektritootjatele – aga ainult siis, kui vastu tehakse samas mahus investeeringuid elektritootmise moderniseerimiseks. Kasusaajate hulka kuulus uue ja vaese liikmesriigina ka Eesti.

Auvere jaam vastas tingimustele hästi. Eesti lükkas käima riigiabi loa taotlemise protsessi ning 2012. aasta suvel tuligi vastuseks jah. „Eesti Energiale eraldatakse aastatel 2013–2020 kokku 18 miljonit tonni tasuta kvoote kahe energiaploki ehitamiseks Euroopa Komisjoni poolse hinnangulise väärtusega ligikaudu 308 miljonit eurot,“ anti avalikkusele teada.

Investeeringutoetuse summa arvutati Euroopa Komisjoni 2011. aastal määratud kvoodi hinna prognooside järgi. Aastatel 2010–2013 pidi tonn atmosfääri paisatud süsihappegaasi maksma 14,5 eurot, 2015. aastast 2019. aastani aga prognoositi tonni hinnaks koguni 20 eurot.

Saastekvootide tegelik turuhind on olnud kordades väiksem. Praeguseks on maksumus stabiliseerunud umbes 5 euro kanti. „Tegelikult küündib saadava investeeringuabi suurus ligikaudu 100 miljoni euroni,“ tõdes Eesti Energia regulaatorsuhete juht Andres Sutt.

Eesti Energia saab ise vaadata, mida firma eraldatud kvoodiga peale hakkab – ettevõte saab seda kasutada näiteks enda heitkoguse katmiseks või kogused hoopis vabal turul maha müüa.

Kvoote ei saanud Eesti Energia kätte korraga – 5 miljonit tonni saadi kätte 2014. aasta aprillis, 4,3 miljonit tonni 2015. aasta aprillis ja 3,6 miljonit tonni mullu aprillis. Graafiku järgi laekuvad viimased kvoodid järgmisel aastal. Pole aga mingit põhjust arvata, et kvoodi hind vahepeal olulisele tõusule pöörab.

Vaata seoseid nende isikute ja firmadega:
Jaga lugu:
Hetkel kuum