Uus aeg nõuab uut moodi investorit

Kuigi Credit Suisse Global Investment Returns Yearbook pakub juba 118 aastat ülevaadet finantsturgude tootlusest kokku 23 riigis, ei suuda sealt vastu vaatavaid turgude tõuse ja langusi ükski investor ennustada.  

Miks üldse peaks üks erainvestor end kurssi viima finantsturgude ajalooga? Põhjuseid on mitu. Kas või näiteks see, et kuigi ajalugu ei kordu, siis sageli see riimub. Seega, olles kursis minevikus toimunuga, avardub meie mõttemaailm selle võrra, mis üldse on võimalik. See tähendab, et teatud arengud kipuvad finantsturgudel ikka ja jälle, küll pisut erineval moel, korduma. Olles teadlik minevikus toimunust, ei tule enam paljud kriisiepisoodid ja erakordsena näivad sündmused üllatusena.

Teine põhjus ajalugu tunda on praktilisem ja puudutab ennekõike seda, kas valida oma portfelli aktsiaid ise või otsustada passiivse indeksinvesteerimise kasuks. Kuigi indeksfondidesse ja globaalse ulatusega börsil kaubeldavatesse fondidesse ehk ETFidesse raha paigutamise strateegiat nimetatakse sageli passiivseks, ei ole see sisuliselt kaugeltki nõnda passiivne.

Kõnealune finantsturgude aastaraamat on väärt abivahend näitlikustamaks seda, miks sobib indeksinvesteerimine suurele enamusele erainvestoritele.

Raamatu autorite koostatud finantsturgude statistika andmebaas algab 31. detsembriga 1899. Siis oli maailma suurimaks aktsiaturuks (turukapitalisatsiooni alusel) Suurbritannia. Londoni börsil noteeritud ettevõtted moodustasid toona ligikaudu veerandi kogu maailma aktsiaturgude kapitalisatsioonist. USA aktsiaturgude osakaal jäi 15%, Saksamaa 13% ja Prantsusmaa oma ligikaudu 12% juurde. Neile järgnesid Venemaa ligi 6% ja Austria (täpsemalt Austria-Ungari keisririik) 5% osakaaluga.

Uurides turukapitalisatsiooni numbreid 2017. aasta lõpu seisuga, on 51%ga vaieldamatu esikohaomanik USA, sellele järgnevad Jaapan pea 9% ja Suurbritannia ligi 6% osakaaluga. Seega on 118 aasta jooksul finantsturgudel kaarte ümber mängitud ikka päris oluliselt. Suurbritannia aktsiaturud kogesid langust 25% osakaalu piirimailt ligi 6% juurde, samas tõusis USA 15% tasemelt 51% peale ja Jaapan alla 1% osakaalu juurest ligi 9% tasemele.

Mis on saanud 118 aasta tagustest viienda ja kuuenda koha hoidjatest ehk Venemaast ja Austriast? Mõlemad on langenud kümneid kohti allapoole. Venemaa aktsiaturgude kapitalisatsioon moodustab globaalsest täna ligikaudu 1%, Austria oma vaevu 0,2%. Seega, nii nagu tekivad ja lagunevad impeeriumid ning suurriigid, nõnda tõuseb ja langeb ka riikide/regioonide aktsiaturgude osatähtsus.

Juhul, kui investor valib oma aktsiaportfelli üksikaktsiaid ise, siis nõuab tõusvate ja langevate riikide ning regioonide tabamine omajagu oskust. Samuti aega, et kõike maailma majanduses ja finantsturgudel toimuvat jälgida ning analüüsida.

Globaalset laiapõhjalist ETFi omav investor on neist muredest prii. Tema finantsturgudele paigutatud säästud liiguvad just selles rütmis, nagu kogu maailma majanduse jõujooned.

Tõsi, suurema osa investorite puhul ei ole investeerimishorisont kindlasti 118 või isegi 100 aastat. Tegelikult ei peagi olema. Eelkirjeldatu oli suhteliselt äärmuslik näide, kasutades meile täna teada täispikka ajalooliste andmete rida. Muutused toimuvad hoopis kiiremini ja lühema aja jooksul: mõnikord on selleks 5, enamasti 10-15 aastat.

Siin on hea näide Kanada, mille aktsiaturu osakaal tõusis teise maailmasõja järgse paariprotsendise osakaalu juurest järgmise ligi 15 aastaga pea 10% piirile. Veelgi markantsem näide on võtta Jaapani aktsiaturult, kus kiire majanduskasvu toel tõusis riigi aktsiaturgude kapitalisatsiooni osakaal kogu maailmas alates 1970. aastast järgmise 10 aasta jooksul 2-3% juurest üle 15% peale. Sellega, nagu teame, Jaapani tõus kaugeltki ei piirdunud. Järgmise veidi vähem kui 10 aastaga sai Jaapani aktsiaturust maailma suurima turukapitalisatsiooniga turg, haarates sealse buumi toel maailmaturul peagi ligi 45% osa.

Seega ei tea me kunagi, kas meie paarikümne aasta pikkuse investeerimishorisondi sisse jäävad need 10-15 aastat, mil globaalsete finantsturgude jõujooned ümber mängitakse. Kui vastuseks on jah, ja me haldame oma varasid ise aktiivselt, siis peame olema piisavalt tegusad ja juba varakult asuma oma portfelli ümber positsioneerima nende riikide suunal, mis on nii-öelda tõusvad majandused. Vastasel juhul jääme keskmisest kiiremini tõusvate aktsiaturgude tootlustest ilma. Mis tähendab, et ka meie säästud ei kasva nii-öelda statistiliselt keskmises aktsiaturgude tõusu tempos.

Olles valinud regulaarsete säästude investeerimiseks mõne ETFi, oleme kogu majandus- ja finantsturu arengute jälgimise kohustusest suuresti vabad. Siis astuvad meie investeeringud ühte sammu globaalse majanduse ja finantsturgude arengutega, ilma et peaksime selle kõige jälgimiseks kasutama analüüsi- ning ajaressurssi.

Üht asja tuleb siiski jälgida. Enda emotsioone. Neil ei tasu lasta finantsturgude langusepisoodide ajal võimust võtta. Siingi on taas abiks finantsturgude ajaloo tundmine – kui teame juba ette, et tõusule järgneb langus ja langusele omakorda tõus, ja et nii on see olnud alati, siis on hoopis lihtsam jätkata kord paika pandud pikaajalist investeerimisplaani ning samm-sammult oma jõukuse kasvatamist.