Aivar Hundimägi • 13 veebruar 2019

Mis paneb gaselli lendama?

Väinu Rozental intervjueerib gasellettevõtte ViisTek Media OÜ tegevjuhti Ethan Halevit.  Foto: Ivar Kuldver

Äripäeva veergudel saja gasellettevõtte edulugu lahanud ajakirjanik Väinu Rozental avab intevjuus inspireerivate lugude tagamaid ja räägib, mis on talle tehtud tööst kõige teravamalt meelde jäänud.

Näiteks tõi Rozental välja, et kuna ettevõtlusega kaasneb väga suur töökoormus, unistavad paljud edukad ettevõtjad hetkest, mil saaks lihtsalt oma perega aega veeta.

Oled viie aasta jooksul kirjutanud Äripäeva veergudel lugusid gasellettevõtetest, eelmisel nädalal ilmus sajas ja sinu sulest ka viimane. Kui vaatad sellele perioodile tagasi, siis millised on kõige meeldejäävamad juhtumid?

Eks saja loo puhul ole valik kirju. Ma olen kõigi gasellettevõtete omanikega kohtunud ja nendest on jäänud väga head mälestused. Kokku on olnud kohtumisi 130 inimesega ning firmade juhtidega kohtumiseks olen maha sõitnu ligi 24 000 kilomeetrit. Olen igaühest saanud kirja panna inspireeriva eduloo. Esimesena tuleb meelde Harvald Grupp, kes tegeleb ürituste korraldamisega. Selle omanik nõustus minuga kohtuma vaid seetõttu, et ta ei olnud kunagi varem ajakirjanikuga kohtunud ning nii sai ta kogemuse võrra rikkamaks.

Gasellettevõtted ongi laiemale avalikkusele tundmatud ning nad on üpris väikesed ettevõtted, kes pole muu hulgas ka skandaalidega silma paistnud… Nendest firmadest, kellest kirjutasin, pole kahe kolmandiku puhul kunagi ajakirjanduses juttu tehtud.

Aga veel meeldejäävatest hetkedest rääkides, siis Rakveres tegutseb üks vanade­kodusid majandav firma, mida juhib kasvult suur meesterahvas. Oli hetk, kus ta muutus härdaks ning tunnistas, et otsustas hooldekodu luua seetõttu, et tema voodihaige ämm oli kehvade tingimustega hooldekodus ning ta tahtis talle paremaid võimalusi luua. Kahjuks päev enne hooldekodu­ avamist suri tema ämm ära.

Kas oled avastanud ka mõne sellise huvitava äriidee, mille peale ise mitte kunagi muidu tulnud ei oleks?

Jah, minu esimese gasellina vaatasin üht Räpina firmat, kes teeb põdrasamblikust jõulupärgi. Kuna ta on gaselliks saanud ning tegutseb siiamaani, siis järelikult tema ärimudel toidab.

Kuna jõulupärgade tootmine on hooajaline, hakkasid nad nüüd ka turismi arendama. Neil on kaks suurt laeva, mis sõidavad mööda Emajõge.

Mis nendest viie aasta jooksul vaadeldud gasellidest on praeguseks saanud – kas kõik on jätkuvalt edulood või on mõni ka tegevuse lõpetanud?

Kõik on olnud tublid. Enamik jätkab endiselt ja jätkab väga hästi. Sajast firmast on ainult üks äriregistrist kustutatud ning kolm ei tegutse. Siiski kaks tegutsevad teise nime all. Igal kümnendal firmal on käive vähenenud, ülejäänutel stabiilne või kasvanud. Enam kui pooltel ehk 55 gasellil on käive suurenenud rohkem kui 100 000 euro võrra.

Gaselli TOPi pääsemine eeldab ettevõttelt kiiret mahu kasvatamist nii, et see toimuks kasumlikult. Kas oskad välja tuua, kuidas sinu vaadeldud ettevõtted nii kiire kasvu saavutasid?

Eks see sõltub valdkonnast, aga kasvumootorina nimetatakse üldteada asju, olgu see siis uus tootmishoone, tubli meeskond, kindlad partnerid või kvaliteetne toode.

Küsisid ettevõtetelt neid iseloomustavaid vanasõnu – kas sattusid millegi otsa, mida varem polnud kuulnud?

Näiteks Järvamaa karjäärifirma juht Aarne Rohtla lausus vanasõna “kiire mees on hää ainult kirpu tapma”. Ta tahab sellega öelda, et kaevandusäri ülesehitamine võtab üle kümne aasta ning karjäärimehed on pigem aeglased. Mitu teist ärimeest on samuti öelnud, et kiirusta aeglaselt ja võta vajadusel aeg maha.

Kõrvu jäi veel vanasõna “minnes vii, tulles too” ehk siis ära tee kunagi tühisõite. Üks termotöödeldud puidu tootja laenas samas tarkusetera Paul Kereselt, kes omal ajal õpetas maletajaid nii, et halva plaaniga mäng on parem kui mäng ilma plaanita.

Mis on ettevõtjate suuremad unistused – kas need on seotud firmaga või pigem eraeluga?

Unistatakse stabiilsest käibe kasvust, avaramast tootmispinnast või oma hoonest. Unistatakse ajast, mil saaks ometi lõpuks puhata ja perega olla. Väikeettevõtja, eriti alustav, on kogu aeg rakkes. Pead tegema kõike, sest tööjõudu pole võimalik palgata. Sageli tuntakse, et kui ise ära teen, on tehtud ka.

Kuidas valisid, kellest kirjutada?

Eelkõige panin paika, et mul oleks igal aastal näide igast maakonnast. Mina võin valida, aga tihti on nii, et kui gaselliloo juhiga ühendust võtan, ei pruugi nad soovida rääkida. Iga teine on ära öelnud.

Miks?

Nad ei taha tähelepanu. Mitu ütles, et praegune seis pole kiita, oleme väikefirma või et kodukohas võib edulugu paksu kadedust tekitada. Paljudel juhtudel on ettevõttel kaks juhti, kellest üks tahaks kohtuda, teine aga mitte mingil juhul. Kaks kolmandikku pelgab, eks neil ei ole kogemust meediaga suhtlemisel.

Kuidas nad on ettevõtluse juurde jõudnud ja milline on nende taust? Kas ettevõtlust alustatakse pigem tuttavas valdkonnas või mõnel teisel elualal?

Kõigil on oma lugu: kellel sai palgatööst villand, kes koondati ja tegi oma firma. Mitmel puhul oldi enne FIE ja siis tehti firma. Paljudel on praegune ettevõtlus hobist välja kasvanud.

Näiteks Tartus on mööblipoodi pidav firma, mille omanik töötas enne teises mööblipoes. Kui tolleaegsed omanikud hakkasid asju koomale tõmbama, loobus ta vabatahtlikult oma töökohast, et vanem kolleeg saaks alles jääda. Ja siis ta tegi oma ettevõtte.

Ettevõtjaks on hakatud ka käsu korras, näiteks pediaatrid, kes töötasid haiglas ambulatoorselt, pidid hakkama tegutsema erapraksisena.

Oled viis aastat inspireerivate edulugudega kokku puutunud. Miks sa ise pole ettevõtlusega alustanud?

Tuleb mõelda, mida ma üldse oskan teha, olen eluaeg ajakirjanik olnud. Hobidest rääkides, siis minu jaoks on selleks olnud ristsõnade tegemine. Selle peale olen mõelnud, kuid mul pole seda ettevõtlikkust. Ettevõtjad ütlevad, et ära põnna, hakka tegema. Mina põnnan ilmselt…

Gasellettevõtted ei ole väga tuntud. Kas lõpetuseks võiksid öelda mõne, keda praegu Eestis kõik teavad?

Hästi kiiresti arenenud on kaubanduskett Magaziin. Nad unistasid, et oleksid igal pool suuremates linnades ja kõik Eesti inimesed teaksid neid. Tänaseks on nad laienenud ka Ida-Virumaale.

Ka Rõngu Pagarit teatakse, kellest räägib sinu eelviimane gasell, neid on siin Tallinna poodides näha...

Üks asi on tuntus Eestis, samas võid tuntuks saada ka Jaapanis – pärast Fukushima tuumakatastroofi telliti Eng­lost mõõteseadmeid, millega kiirgust mõõta. Tundub uskumatu, et Jaapanis selliseid asju pole ja neid tahetakse Eestist osta.

Hetkel kuum