Tehnovisionäär: peame õppima elama koos robotitega

Inimeste kätte suure infohulga andmine on toonud kaasa täiesti uued probleemid, mille lahendamisel tuleb Prentice’i sõnul silmas pidada, et kuigi tehnoloogia mängib ühiskonnas keskset rolli, pole sel mõtet, kui see ei tee inimeste elu lihtsamaks.

„Tehnoloogiat ei arendata tehnoloogia enda pärast, sellel peab olema funktsioon. Meie laste jaoks näiteks ei olegi arvuti enam tehnoloogia, sest nad on koos sellega üles kasvanud, see on samamsugune iseenesest mõistetav osa elust nagu paber ja pliiats. Üles kasvav põlvkond ongi päriselt arvamusel, et wifi kuulub nende inimõiguste hulka,“ rääkis Prentice.

Prentice’i sõnul suureneb internetti ühendatavate seadmete hulk lähiajal asjade võrra, mille veebi lülitamise peale me täna tullagi ei oska, fookus läheb mitte uhiuute vidinate leiutamisele, vaid vanade tuttavate asjade digitaalseks muutmisele. „Nutikad sokid, digitaalne hambahari, alarmeerivad beebide mähkmed, sellised asjad, mida inimesed saavad panna oma keha külge või sisse muudel põhjustel kui meditsiinilistel – ma olen kindel, et esimesena saab selleks mobiiltelefon, sest inimesed on neist praegu lihtsalt erakordselt sõltuvad. See on vaid asjade interneti algus,“ loetles ta.

Arvutiklaviatuuril trükkimine on Prentice’i sõnul ülimalt vanamoeline moodus sõnade ekraanile saamiseks ning asendub peagi millegi muuga. Kahe mobiiliga üheaegselt rääkimisest saab norm. „Innovatsiooni standardiks muutumine võtab aega 15 kuni 20 aastat, et ühiskond kõige uue legaalsed, moraalsed ja eetilised aspektid omaks võtaks ja need kinnistuksid. Kümnendi lõpuks on meil 20 kuni 30 miljardit digitaalset seadet. Kõike, mida saab vähegi arvutist juhtida, sealt juhitakse,“ ennustas Prentice.

„Mis peamine, me õpime vihkama plastmassi, sest keegi ei taha lõhkuda kalleid digiseadmeid, kui need lihtsalt maha kukuvad. Tehnikat võib paigaldada ükskõik millise materjali sisse ja vastupidavamad kestad kui plastik muutuvad uueks loogiliseks standardiks,“ arvas ta.

„Me peame õppima roboteid sallima, sest varsti on neid meie ümber õige palju, kuigi nad muutuvad oma industriaalsest välimusest üha elutruumateks. Igal inimesel võib olla varsti oma robot, kelle tööle kaasa võtmisest võib kujuneda samasuugne küsimus, nagu praegu on koduloomade tööle võtmisega – tuleb paika panna uued reeglid, mõelda ohtudele ja võimalustele,“ ütles Prentice.

„Võib-olla mõistame me tulevikus, et masinad on liiga targad ja seega ohtlikud ning me hävitame nad enda päästmiseks või hoopis masinad muutuvad meist targemaks ja hävitavad meid ise, kuid see on sama ebatõenäoline. Kõige tõenäolisem on, et me õpime mõistma, mida masinad teevad paremini kui meie, mis on meie roll nende kõrval ning kuidas võimalikult kasulikult ja mugavalt koos eksisteerida. Vältimatu on aga see, et kõik need masinad hävitavad järjest tuhandeid töökohti ning üha enam meie elu muutvaid otsuseid teevad meie eest ära masinad,“ selgitas ta.

Iga firma tahab praegu rohkem infot enda valdusse saada ja püüab leiutada mooduseid, kuidas seda infot enda kasuks ära kasutada, et selle abil rohkem raha teenida. Aga iga kord, kui firma mingit eksklusiivset infot kasutatab, riskib ta Prentice’i sõnul alati oma reputatsiooni ja turvalisusega. „Mida rohkem infot keegi kasutab, seda lihtsam on teda ka jälgida ning selle abil teda mõjutada. See kehtib nii kliendikaarti kasutava poekülastaja kui ka maailma suurkorporatsioonide puhul,“ ütles ta.