Kasvatame palgad kahekordseks

Viis aastat tagasi kirjutasin kommentaari, et võiksime üheskoos võtta eesmärgiks kasvatada meie kõigi palgad kahekordseks. Põhjendasin, et selline eesmärk oleks märksa arusaadavam kui abstraktne SKP või pompoosne viie rikkama riigi hulka jõudmine. Ka oleks seda lihtne mõõta, nii üheskoos kui igaühe puhul eraldi.

Kuigi sellist eesmärki pole justkui olnud, oleme päris jõudsalt selle suunas liikunud. Aastal 2011 oli keskmine brutopalk 830 eurot, tänavu ehk juba 1200 eurot – oleme märkamatult poole hüpoteetilisest eesmärgist saavutanud.

Selle tulemusega võime ennast julgelt pidada arenenud riigiks, kuid paraku siiski teise ešeloni tegijaks. Suudame kenasti konkureerida Ungari ja Portugaliga, kuid esimeste hulka meil asja pole.

Kui vaatame keskmist toimetulekut USAs, Kanadas, Austraalias, Saksamaal ja Põhjamaades, siis joonistub muster, kus meie ostujõud jääb neist maha umbes kaks korda. Põhjamaadega võrreldes kipub palgavahe olema isegi kolmekordne, kuid ostujõule taandutuna on siingi vahe pigem kahekordses suurusjärgus.

Kordan oma viis aastat tagasi tehtud ettepanekut. Kahekordistame palgad praeguselt tasemelt ning olemegi maailma jõukamate riikide hulgas.

Paraku pole kõik nii lihtne. Võrdleme Eestit ja Saksamaad. Meie oleme Euroopas 19. ja sakslased 5. positsioonil. Eesti keskmine netopalk tõusis mullu rekordiliselt 7,86 protsenti, 903 eurole. Saksamaal aga oli tõus tagasihoidlik 3,14%, mis tõstis keskmise palga 2225 eurole. Kui aga mõõta tõusu eurodes, siis meie teenisime kuus rohkem 71 eurot ja sakslased, numbrid ei valeta, 70 eurot. Kui rühime euro kaupa edasi, ei jõua me sakslaste tasemini ka tuhande aasta pärast.

Vägisi meenub Zenoni paradoks. Ükskõik kui kiiresti me Achilleusena ka ei jookseks, libiseb kilpkonn meie eest ikkagi ära. Õnneks on igale füüsikat tudeerinud koolipoisile selge, et kui ikkagi järjekindlalt kiiremini joosta, siis saame selle kilpkonna peagi kätte. Kui meie kasvuprotsent püsib kõrgem pikema aja vältel, hakkab erinevus jõudsalt tasanduma. 

Kuid joosta ei saa uisapäisa. Praegu oleme hoogsa palga kasvu saavutanud suuresti ettevõte kasumi arvel. Firmad on sunnitud palkasid kiirelt tõstma, sest maailmale avatud tööjõud pole lihtsalt väiksema tasuga nõus. Kuid selle tempoga kaasaminekuks hakkab jõud otsa saama, praegustelt tasemetelt enam sel moel palku tõsta ei saa. Vastu tuleb paljukirutud klaaslagi. 

Kiireks pidevaks majanduskasvuks on vajalikud suure lisandväärtusega tooted-teenused ja investeeringud. Selle saavutamiseks on meil omakorda vaja ambitsioonikaid ettevõtteid. Viimased ei saa hakkama nutika tööjõuta, kes omakorda pretendeerib kõrgele töötasule, muidu targad inimesed siin ei püsi. Kui neid siin pole, ei tule ka investeeringuid ning meie ettevõtlikkus realiseeritakse kuskil mujal. 

Lahendused on meil tegelikult käega katsuda. Ettevõtjatel ambitsioonist puudu ei tule. Idufirmade eeskõneleja Sten Tamkivi püstitas riigikogu kõnepuldist hüpoteesi, et jõukuse kasvuks tuleks meil esmajärjekorras soosida tehnoloogiaettevõtete loomist. Ta väitis, et iga sellise firma loodud töökoht võimendub ümbritsevas sisemajanduses viieks täiendavaks töökohaks ning maailmast koju toodud jõukust jagub kogu Eestile. 

Mis siin rääkida? Kui Tamkivi peaks ka mõnevõrra üle pakkuma, siis on igale siilile ammu selge, et tehnoloogia eelisarendamine tasub ennast kuhjaga ära. Selge küll, aga poliitiline ladvik pole ju tegutsema asunud ning ka avalikus arvamuses on tugev võõristus start-up-maailma vastu. Kui me aga suudaks endale öelda, et tehnoloogiasse panustamine kasvatab meie kõigi palka näiteks 200 euro võrra kuus, siis ehk võtaksime jalad kõhu alt välja 

Teine klaaslage murdev näide võiks olla päevakajaline puidu rafineerimistehas investeerimismahuga 1 miljard ja pärast valmimist ekspordimahuga 300 miljonit eurot. Arvutuste järgi lisaks see rohkem kui 1% Eesti SKP-le. Poliitikute suhtumine ideesse on olnud leige ning avalikkuse hoiakutes on domineerima hakanud terav vastuseis. Kui me aga ütleks, et selle investeeringu läbi kasvaks kõigi meie palk näiteks 5% võrra, siis oleks ka lihtsam leida lahendus, et tehas tuleks ja Emajõgigi voolaks vanamoodi edasi. 

Jüri Ratas deklareeris valitsust moodustades, et rahva jõukuse kasv on tema üks tähtsamaid eesmärke. Kahjuks pole me aga näinud täpsemat tegevusplaani ega ajalisi sihte. Tõsi, maksu- ja majanduspoliitilisi muutusi on tulnud kuhjaga. Kuid kui küsida, kuidas ­aitab magusamaks või Haapsalu raudtee meie jõukust kasvatada, siis vastust ei paista. 

Mulle tundub jätkuvalt, et kui anda deklaratiivsele jõukuse kasvule palganumbrites mõõdetav eesmärk, siis oleks meil hoopis lihtsam leida ühine keel nii poliitilises ladvikus, ettevõtjate seas kui ka ühiskonnas tervikuna. Me võiksime alati küsida ja mõõta, kuidas üks või teine majanduspoliitiline algatus meie palka kasvatab, ning keskenduda nendele tegevustele, mis viivad eesmärgini ning mitte kulutada aega raha ühest taskust teise tõstes või muidu tühjalt karates.