Naine, nõrkus on su nimi

10. oktoober 2017, 12:26
Süda peo peal
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20171010/OPINION/171019979/AR/0/Süda-peo-peal.jpg

Mida tähendab teha midagi südamega? Levinud vastus on: see tähendab millegi tegemist emotsioonide pealt, tehtavasse tundeid investeerides. See on eksitav, kirjutab ajakirjanik Vilja Kiisler.

Kui öeldakse, et keegi teeb oma tööd südamega, siis mõeldakse enamasti, et ta elab oma tööle kaasa, kogeb seda tehes emotsioone: elab läbi rõõmu, kui miski läheb hästi ja ta kogeb teiste inimeste tunnustust; viha, kui asjad parasjagu ei edene; pettumust, kui teised inimesed teda ei mõista. See on kahtlemata üks ja väga levinud viis midagi teha, kuid see ei ole südamega tegemine. Seda hoolimata sellest, et südant peetakse emotsioonide asupaigaks.

Arutlemata selle üle, kas emotsioonid asuvad päriselt südames või kuskil mujal, ei sünni tõeliselt suured asjad kunagi emotsioonidest või tundlemisest selle juures, mida tehakse. Nad sünnivad keskendumisest. Pühendumisest, kui soovite. Keskendumine on oskus ja võime, mida valdavad vähesed, ja sellepärast ei mõisteta seda suutvaid inimesi just ülearu sageli. Selle asemel omistatakse neile emotsioone, milles peavad ennast eksperdiks kõik iseenese kogemuse põhjal.

Ent eeldus, et teine on samasugune kui sina, on tavaliselt samuti ekslik. Kui sinul on kombeks solvuda selle peale, mida ükskõik kes ütleb, siis teine võib lasta end emotsionaalselt haavata väga vähestel, kolmas aga võib olla mõistnud, et solvumine on talle enesele kahjulik emotsioon, mis häirib keskendumist sellele, millele ta on pühendunud. Tal võib olemas olla oskus talle mittevajalikke emotsioone endast eristada ja kõrvale tõsta – ja ta kasutab seda oskust. Need, kes sellise asja võimalikkusest midagi ei tea, ei saa aru, mida ja miks ta teeb, ning omistavad talle tema käitumist tõlgendades ikkagi neid emotsioone, mida ise tunnevad ja mille üle neil pole mingit kontrolli.

Eriti levinud on selline muster naiste puhul. Naisi on kombeks pidada olevusteks, kelle toimimist juhivad tunded. Meediaski tiražeeritakse naiste täiesti argumenteeritud ülesastumisi koos epiteediga emotsionaalne, viimatisest ajast on hea näide kirikuõpetaja Annika Laatsi sõnavõtt. Tõsi on küll see, et Annika Laatsi sõnavõtt põhjustas palju emotsioone, ent talle endale liigset tundlemist omistada on asjatundmatu. Laats pühendunud inimesena tegi oma etteaste täielikus keskendumises sellele, mida ta pidas vajalikuks öelda. Teda ei kandnud mitte emotsioon, vaid keskendumine, pühendumine. Emotsioonid puhkesid teistes – neis, kes kuulasid.

Meesülemuse kõige töökindlam viis naisalluvat paika panna on ütelda: sa oled praegu emotsionaalne. Unustame nüüd emotsioonid, eks! Sageli omistab ülemus alluvale omaenese emotsioonid – talle ei pruugi lihtsalt meeldida see jutt, mida naisalluv räägib, mis iganes põhjusel. Naist kui eeldatavalt emotsionaalset olevust soo põhjal märgistades on naine ette süüdlaseks tehtud: kuidas saaks mõistlikku juttu edasi rääkida, kui sulle on juba tundleja tempel otsaette löödud?

Keskendumine käib emotsioonita

Keskendumine ja pühendumine ei ole emotsionaalsed protsessid, sest nad ei ole seotud egoga. Ego on inimese „valemina“, mis pühendumist ei tunne. Ego vajab paitamist, tunnustust, tähelepanu, ta elatub märgatudsaamisest, ja kui ta seda ei saa, siis ta kuhtub, närbub. Piltlikult öeldes käib ego mööda ilma ringi ning taob endale pidevat vastu rindu: vaadake mind, vaadake ometi mind!

Pärismina, millega sugugi kõik inimesed elavas kontaktis ei ole, ei sõltu kõigest sellest. Ta on võimeline keskenduma väga pika aja jooksul ilma väsimata, sest see, mis väsib ja väsitab, on ego. Keskendumine tähendab kontakti millegi kõrgemaga, millegagi, mis on inimesest ja tema egost suurem. Nimetatakse seda mitut moodi, aga kõige neutraalsem oleks ehk öelda: ta on kontaktis allikaga. Ühendus algse ja suurega, mis on alati olnud ja ei saa kunagi otsa, annab määratu jõu ja toe.

Selleks, et püsiks ja toimiks kontakt allikaga, tuleb ego vaigistada, emotsioonid kõrvale tõsta. Keskendumine vajab sisemist vaikust, mille tekitama õppimine on pikk teekond.

Kas inimene, kes seda oskab, on siis emotsioonitu, tundetu? Ei. Ent ta pole enam oma emotsioonide ori, nagu enamik eelistab olla. Enne seda hetke, mil emotsioon inimese enda võimusesse haarab määrani, mil inimene endal ja oma emotsioonil enam vahet ei tee, on alati murdosa sekundist, mille jooksul saab otsustada, kas selle emotsiooni sisse minna või mitte. Päris palju harjutamist nõuab oskus see murdosa sekundist ära tabada ja teha teadlik valik mitte emotsiooni sisse minna. See on midagi hoopis teist kui emotsioonide allasurumine. Viimane on lühiajaline lahendus, mis tegelikult midagi ei lahenda.

Igaüks, kes tahab teisi juhtida, peaks kõigepealt suutma juhtida iseennast. Iseenese juhtimise oluline osa oma emotsioonide juhtimine. Alles siis, kui emotsioonid enam ei sega, saab hakata midagi päriselt südamega tegema – keskendudes, pühendudes.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
10. October 2017, 12:37

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris Hetkel eetris

Äripäeva raadio viimased saated

Kõiki viimased raadio saated
Otsi:

Ava täpsem otsing