Merkeli aeg läheneb lõpule

Selle aasta alguses ohkas Euroopa kergendatult. 2016 oli liberaalsele demokraatiale olnud annus horribilis: Brexiti hääletus ja Donald Trumpi valimine USA presidendiks muutsid maailma otsustavalt. Näis, nagu poleks populismi esiletõusu ja lääneliku koostöö lõppu enam võimalik pidurdada.

2017 aga oli märgata pööret: paremäärmuslike vaadetega Norbert Hoferist ei saanud Austria presidenti, Geert Wildersi parteid Hollandis ei saatnud valimisedu ja Prantsusmaa presidendivalimised võitis hoopis Euroopa Liidu sõbralik Emmanuel Macron oma uuendusmeelse agendaga, parempopulistlik Marine Le Pen pidi vastu võtma kaotuse.

Saksamaa valimistel pälvis parempopulistlik AfD küll 13% valijate toetuse, aga nad said hääli ikkagi palju vähem kui nende mõttekaaslased teistes Euroopa riikides. Pealegi oli algusest peale selge, et keegi nendega koostööd teha ei taha, nagu ka mitte vasakpoolsetega. Aga teiste parteide omavahelisi erinevusi pidid paljud valijad jällegi lausa luubiga otsima, ja sellepärast oli viimane valimisvõitlus üks ajaloo igavamaid.

Juba valimispäeva õhtuks oli selge, kes hakkavad läbirääkimisi pidama: CDU/CSU, FDP ja rohelised. Nende parteide sümbolvärvide – must, kollane ja roheline – järgi nimetati see naljaga pooleks juba ette Jamaica koalitsiooniks. Selline valitsemismudel oli varem toiminud ainult liidumaa tasemel, ja muidugi teadsid kõik osapooled, et läbirääkimised ei tule kerged. Sellegipoolest tundus Jamaica koalitsiooni moodustamine olevat lihtsalt vormistamise küsimus. Kõik pidasid täiesti kindlaks, et Saksamaa jääb järgmisekski neljaks aastaks end igati tõestanud kantsler Angela Merkeli juhtimise all Euroopa alustalaks. Koos Macroniga sepistaks ta Euroopa uuendamise, et EL tuleks toime Brexitiga, paneks aluse riikidevahelisele kaitsevõime tugevdamisele ning rajaks eurotsooni tuleviku põhialused.

Aga see kõik on nüüd korraga vastu taevast lennanud. Läbirääkimiste karilejooksmine ööl vastu 20. novembrit tuli nagu välk ja lõi kõigil hinge kinni. Igavusel oli korraga lõpp, Saksamaa leidis end ühtäkki poliitiliselt uudismaalt.

Nüüd on juba mõeldavad mitmesugused stsenaariumid. Praegu paistab kõige tõenäolisem, et jõudu hakkab näitama riigi suuruselt teine partei, sotsiaaldemokraatlik SPD. SPD oli viimase nelja aasta jooksul CDU/CSUga võimuliidus, ja see oleks võimalik ka nüüd. Aga Saksamaal selle üle ei rõõmustataks, sest kahe suure ühteheitmise korral ei oleks opositsioonil enam mingit jõudu. Mõeldav oleks ka, et SPD kannataks välja Angela Merkeli vähemusvalitsuse. Uued valimised on seni pigem ebatõenäolised, kuni kõik teised võimalused on ammendatud.

Aga kuidas iganes ka läheb: kiiret lahendust ei tule. Saksamaa ja Euroopa peavad veel mõnda aega sellises ebamäärasuses hakkama saama. Saksamaa olukorda tõlgendatakse muidugi Euroopa eri maades ise moodi. Skandinaaviamaade jaoks on vähemusvalitsus midagi täiesti tavalist – seal ei mõisteta eriti, miks Saksamaal ollakse nii mõtlikud. Hollandis ja Belgias on mitu korda ette tulnud, et valitsuse moodustamise peale kulub mitu kuud – ka seal ei murra keegi Saksamaa olukorra üle pead. Teistes riikides valitseb jällegi kerge kahjurõõm, et varem nii eeskujulikul ja stabiilsel Saksamaal tuleb ette nõrkusehetki. Aga muidugi on paljude sõprade ja partnerite mure suur: paljud küsivad endalt, mis siis ikkagi saab, kui selline seisak veel kaua peaks kestma.

Hea uudis on siiski see, et kohe ja kiiresti ei muutu midagi. Saksamaal on nagu ennegi tegutsemisvõimeline valitsus ja 80 protsenti parlamendi kohtadest on põhimõtteliselt koostöövõimeliste parteide esindajate käes. Nii et mingit kaosesse vajumist ei ole karta. Ka seda mitte, et Saksa majandus kukub kokku ja veab kogu Euroopa endaga kaasa kuristikku. Macrongi ei pea Euroopa reformimise plaanide pärast hirmul olema. Pealegi on Saksamaal tavaline, et koalitsioonileping lihvitakse hästi täpseks, et valitsemine järgmise nelja aasta jooksul sujuks nagu õlitatult. Ja ega Euroopal sellest kasu polekski, kui Saksa valitsus saaks küll kiirelt kokku, aga laguneks juba õige pea.

Halb uudis on see, et probleeme on ainult edasi lükatud. Isegi kui Angela Merkel peaks veel neljaks aastaks ametisse jääma, on ta tunduvalt nõrgem kui varem. Vaevalt kahtleb keegi, et tema ajastu läheneb ikkagi lõpule ning ühtegi tema järeltulijat silmapiiril ei paista. Viimase nelja aasta jooksul võimul olnud koalitsioon on vähe suuri tegusid teinud ning see on viinud poliitiliste äärealade tugevnemisele. Ja kui selline poliitika peaks jätkuma, tugevnevad praegused äärealad veelgi.

Eesti küsimused mis tahes Saksa valitsusele jäävad ikka samaks: kuidas jääb edaspidi Euroopa Liidu riikide koostööga ja eelkõige eurotsooniga? Kuidas näeb välja julgeolekupoliitika? Euroopa Liidu ümberkujundamine on pika vinnaga teema ja vaevalt on oodata, et Saksa poliitikas oleks oodata suurt suunamuutust. Ka ei pane ükski Saksa valitsuspartei küsimuse alla NATO-koostööd. Eesti jääb ikka Saksamaa usaldusväärseks partneriks, selles ei muutu Saksa poolt mitte midagi.

Keeruline on aga vahekord Venemaaga. CDU/CSU ja rohelised on Vene- ja Putini-kriitilised, kuid SPD ja FDP on oma kriitikas palju tagasihoidlikumad ja kui nad kahtlevad, siis on nad pigem valmis näiteks Venemaa suhtes Krimmi okupeerimise pärast kehtestatud sanktsioone lõdvendama. Mõlema poliitilise ääreala parteid flirdivad avalikult Venemaa ja Putiniga, aga nemad kumbki tulevasse valitsusse ei pääse. Kõige tõenäolisemalt algatab tulevase valitsuse loomise ja annab n-ö tooni kätte ikkagi CDU/CSU. Aga paljugi sõltub sellest, kellega nad koostööd teevad ja mida otsustavad uues valitsuses sallida. Eesti ei peaks paanikasse sattuma, küll aga arenguid hoolikalt jälgima. Ühtegi võimalust õigel ajal oma seisukohti selgitada – eriti Vene-sõbralikule parteidele – ei peaks mööda laskma.