Veekroon. Tähtsaim vedel valuuta
Kõige kõvemaks tagatiseks ning likviidsemaks varaks suurel rände ja kasvava rahvastiku ajastul saab mage vesi, ennustab literaat Jüri Pino.
Tallinna Vesi. Veepuhastusjaam Ülemistel.Foto: Andras Kralla
Viktor Pelevini „Generatsioon P” nimega raamatus uurib peategelane Vavilen Tatarski ühe elu peremehe kella marki. Too kinnitab, et, näh, on jah, mille peale keegi märgib, et väga kalliste kaubamärkide hea tundmine annab tunnistust kuulumisest vaesesse ühiskonnakihti.
Mis parata, ikka kiputakse unistama ja uurima seda, mida endal ei ole ega kunagi saa kah. Praegu tuleb esimesena pähe suurepärane sõjaajaloolane John Keegan, keda, tõepoolest, lapsena põetud luutiisikuse ja sellega omandatud lonkamise pärast sõjaväkke ei võetud. Eks selliseid ole veel, sir John sama hästi kui praalis sellega.
Mis siis imestada, kui minusugune udu tuleb patrama rahast. Veel hullem, igasugu ettepanekutega. Jah, hullari auto tuleb üldisel hädaabinumbril.
Neorubladel pole häda
Ükspäev komistati uudise otsa, kuis keegi punt eriti vastalisi ja eriti põliseid soomlasi tahaks ikka margale tagasi minna.
Igati mõistetav. Soome mark oli ikka ilus raha, praegusega ei anna võrreldagi. Kuigi kõige ilusam raha oli Eesti kroon, ärgu tuldagu vaidlema. Opakas euroliit oleks teinud targemini, kui jätnuks rahaühikule nimeks eküü, sest kes siis „Kolme musketäri” pole lugenud, kohe romantiline hõng rahal küljes. Ja lasknud rahatähed Eestis joonistada. Meie omad nimelt oskavad ilusaid rahasid joonistada.
Muidu pole eurol häda midagi. Sellele annab mõelda külge mõnusa keskaegse hõngu... nimeta teda või neorublaks, ta on ikka enamvähem see, mis ta on. Nagu kunagise mündiga võis olla ükskõik, kelle kirjad peal, viikingid võisid rahus omavahel arveldada araabia rahadega, mis teatasid, et surm uskmatutele kahvanägudele. Võib-olla on euro just selleks igavaks kujundatud, et keegi seda põhjalikumalt läbi ei loeks.
Kõige ägedam äpp
Mispeale võiks meenutada ammukadunud rahasid. Olemata eriti rahvusvaheline mees, tuleb leppida kunagise Vene impeeriumi omadega, millel on kirjas, palju kulda 1/15 imperiaali ehk siis rubla väärt on ja riigikassa esitamisel välja maksab. Solotnik on imeilusa kõlaga kaalühik, teate. Milleks neil see imelik imperiaal oli vaja välja mõelda, ei tea, teate.
Ehk siis kunagi pidi paberi eest midagi mingis koguses kindlasti saama. Mis ei pidanud tingimata kuld olema. Lõbus on lugeda, kuis sakslased 1923. aastal oma inflatsioonile kaant peale pannes arutasid ka mõtteid, et üks mark võiks olla vakk rukkeid väärt. Millest tuli mõtte nimeks rukkimark. Miks aga mitte. Mingi variant oli ka väetistega seotud, aga see läks juba liiga keeruliseks.
Mistap, kui arutada, ainult arutada, et kellelgi tuleks pähe uut raha tekitada, võiks sellele kellelegi ju pähe tulla, et millega seda küll tagada. Väetis on liiga keeruline. Rukkist ei saa linnastunud elanikkond võibolla enam aru. Kuld kõlab ilusasti, aga õigupoolest on ta kole ebamugav, kole kallis ja tuleviku poole vaadates ebapraktiline ka veel. Ära adud, kui pisike on hirmkallis kuldmünt, ega kaasas kanda julge.
Pealegi, vaadatagu asjale otsa. Me elame vist ikka tõesti rahvasterändamise ajastul. Mille taga võivad olla sõjad, aga kindlasti rahvastiku kasv üle ja vastu igasugu mõistust. Miski hetk, kui natuke Malthust meelde tuletada, võib tulla üks kurb hetk. Kui tuleb tõdeda kõigepealt, et järjekordne äpp telefonis ei kõlba süüa. Kuld kah ei kõlba. Või ei, kõige kõvem äpp on see, mis näitab, kus veel miski ladu rüüstamata.
Uus rahasüsteem
Enne seda aga võib tulla puhta magevee puudus. Igasugu keskkonnakaitsjad... Ega nad kõik ka jookse ringi MTÜ asutamise ja ümarlaua korraldamise himus, mõni teab ka, millest räägib ega tarvitse eksida. Jõed-järved lagastatakse... mida siin ette lugeda, igaüks võib ise järele kaeda. Söömata pidavat kolm nädalat vastu pidama, ilma veeta kolm päeva. Ilma veeta sa seda rukist kah eriti ei kasvata vist.
Niisiis, kui – korrutades, see on ainult mäng, mitte miski tõsine ettepanek – miskit uut rahasüsteemi tekitada, võiks ju selle tagada puhta mageda veega. Et üks kroon (olid ikka ilusad rahad, sellepärast kroon, palutakse mitte poliitikat välja lugeda) on tonn vett. Niinimetatud veekroon. Vahetatakse keskpangas... Äravedamine on pangapileti esitaja mure.
Vastupidine vahetus... ojaa... seda annab ette kujutada. Samuti tagatise aardeks kogumist. Või kuidas erivajadusteks tuleb erikursiga käibele nn tehniline vesi, mis juua ei kõlba.
Süngelt lõbus.