Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kas tulevikku saab mineviku järgi prognoosida?
Kuna turuosalised üritavad turgu edestada, on appi võetud erinevaid meetodeid. Üks neist on uurida sündmusi, mis on toimunud minevikus, et nii prognoosida tulevikku. Aga kui hästi on see aastate jooksul õnnestunud?
1990. aastatel avaldasid omal alal tuntud finantstegelased raamatuid, mis viitasid minevikus toimunud sündmustele, mis väidetavalt pidid toimima ka tulevikus. Warthogi finantsprofessor Jeremy Siegel kirjutas raamatu teemal „Aktsiad pikaajaliseks hoidmiseks” (1994), James Glassman ja Kevin Hassett „Dow Jones 36 000” (1999), David Elias „Dow Jones 40 000” (1999), Charles Kadlec „Dow Jones 100 000” (1999) . Autorid tõid välja, et alates 1802. aastast on aktsiad pärast inflatsiooni näidanud 7% tootlust. Selle järgi oletati, millist tootlust võiks tulevikus oodata ja kuhu börsid võiksid jõuda.
Businessweeki 2000. aasta 10. aprilli väljaandes ütles Lehman Brothersi investeerimisstrateeg Jeffrey M. Applegate, et turud ei ole riskantsed vaatamata sellele, et need on viimaste aastatega nii kõrgele tõusnud.
Tuntud Ameerika ökonomist Benjamin Graham on öelnud, et keskendumine turu mineviku tootlusele, kui see on hea olnud, toob endaga kaasa küllaltki ebaloogilise ja ohtliku lähenemise, et samasugused imelised tulemused võiksid korduda ka tulevikus.
1995-1999 tõusid Ameerika aktsiabörsid keskmiselt 20% aastas ning turuosalised muutusid aina optimistlikumaks. Vaatamata sellele, et kõik investeerimisõpikud ja teatmeteosed kordavad reeglit, et osta odavalt ja müü kallilt, käitub praktikas suurem osa turuosalistest vastupidi. 2000. aasta 24. märtsil saavutasid USA börsid absoluutse väärtuse tipu, tõustes 14,75 triljoni dollarini. Oktoobris 2002 oli USA börside väärtus natuke üle 7 triljoni ehk pea 50% väiksem.
Kuid Grahami lähenemisel on ka teine õppetund: ainuke asi, milles võite tuleviku prognoosimisel kindlad olla, on see, et ilmselt osutuvad need prognoosid valeks, sest tulevik on alati üks suur üllatus.
Rahaturgude seaduspärasuse järgi on tulevik üllatanud kõige rohkem neid inimesi, kes on kõige kindlamad oma seisukohtades olnud. Riski vähendamiseks toob Graham välja, et prognoosimisel tasuks alati kaaluda ka seda, mis saab siis, kui kõik sinu ennustused ei peaks täituma.