11. juuni 2013 kell 9:03

Vilja Kiisler: kes on alatu?

Reformierakondlaste reaktsioonid Mart Laari avaldusele näitavad, et Laar tabas valusat kohta. Kuna Reformierakonnal läheb aur peamiselt võimulpüsimise peale, mille nimel raiuti häältevarguse skandaalis operatiivselt maha paar pead, siis tundub võimuliidu lagunemise võimalus äkki täitsa alatu. Aga kas hääli varastada ei ole alatu?

Muidugi, poliittehnoloogias kogenuna teab Laar täpselt, mida ta teeb. Tema avaldus ei ole suunatud mitte niivõrd koduerakonnale, vaid eelkõige ja peaasjalikult meediale. Poliitikast taandununa, valitsusvastutust kandmata kostab tema hääl sügavalt mugavustsoonist, sest mida muud see Eesti Panga nõukogu esimehe ametikoht on.

Aga Laar tajub suurepäraselt, mis on õhus: muutuse ootus. Uhkus on liiga kauaks võimule jäänud Reformierakonna upakile ajanud, ja IRL oravate koalitsioonipartnerina on juba pikemat aega pelga ripatsi rollis. Selle partei võtmefiguuride suust ei tule mitte ainsatki oma mõtet. IRLi juht Urmas Reinsalu vaid koogutab peaminister Andrus Ansipi jutule kaasa ja kordab tema väiteid teiste sõnadega. Kiiresti reageeriti, kõik tehti õigesti jne. Olgu Laar kui osav mängur tahes, kõigele vaatamata tajun tema avalduses häbi oma erakonna pärast. Sellel taustal on lihtsalt naljakas, kuidas Margus Tsahkna seletab, mida Laar "tegelikult" mõtles. Laar ei ole siiski Arnold Rüütel ja Tsahkna ei ole Eero Raun. Ka majandusminister Juhan Partsi tõlgendus kaldub soovmõtlemisse.

Ja ega Laar ei kiirustagi uusi valimisi korraldama või Reformi opositsiooni saatma. Ta tõstatab küsimuse, kas IRL peaks praeguses koalitsioonis osalema. See on tähtis ja mõttekas küsimus. Et IRL pole valmis seda küsimust üldse küsima, näitab selgesti partei vaimset seisu. Vilets, väga vilets.

Alatu on kinnitada, et häältevarguse skandaal on Reformierakonna siseasi. Seda on nüüdseks kuulutatud nii Reformi kui ka IRLi poolelt. Vaat seda ta kohe täitsa kindlasti ei ole.

Autor: Vilja Kiisler, Vilja Kiisler

Hetkel kuum