Jagame Eesti regioonideks

Haldusterritoriaalses mõttes on enamik Eestist ääremaa, kuhu ei taheta elama jääda ega tulla. Teiselt poolt on riik ääremaastunud ka seadusandliku ja regulatiivse loogika kohaselt, sest ettevõttete juhid ja vabaühenduste aktivistid tajuvad end suurettevõtete ja eriti riigifirmadega võrreldes perifeersetena. Kogu Eesti kõnnumaastumine ei ole loomulikult vaid ühe või paari teguri koosmõju tulemus, kuid liigselt tsentraliseeritud juhtimissüsteemi ja regionaalpoliitika puudumine on sellele protsessile kaasa aidanud.

Kõikehõlmavate muudatuste läbiviimiseks tuleb Eesti regionaliseerida. Regioonide piirid võiksid lähtuda praegustest riigikogu valimisringkondadest. Mõne muudatusega: Tallinna linn võiks koosneda neljast-viiest regioonist, Harjumaa aga tuleks aga lähtuvalt Tallinna ümbruse asustusest ümberstruktureerida, et regioonide elanike arv oleks võrreldavas suurusjärgus. Regioon toimiks teise tasandi omavalitsusena, millele tuleb keskvõimult üle ka rida õigusi, sh õigus seadusega määratletud piirides kehtestada tulumakse.

Praegused vallad ja linnad võivad jääda oma piiridesse, kui see jääb edaspidi regioonisiseseks kokkuleppeks. Kuid koolivõrgu ja ühistranspordi korraldamine, planeeringute menetlus ja järelevalve peaksid minema regiooni tasandile. Väiksemad vallad võivad jääda sotsiaal-kultuurilisteks üksusteks, kuid ka nende liitumine või piiride muutmine ei saa olla välistatud, kui see on kohalikes huvides vajalik.

Kohalikud volikogud oleksid valitud külade ja kantide põhiselt, majoritaarsetes valimisringkondades, kui kohalikud inimesed nii soovivad. Regiooni tasandi volikogu aga valitakse edasi meile harjumuspärase proportsionaalse valimissüsteemiga, sealjuures võib regioonides moodustada ka mitu valimisringkonda.

Regionaliseeritud riigis ei tohiks ükski seadusemuudatus läbi minna enne regioonidest kooskõlastust saamata. Regioonidel on aga lihtsam kaasata sihtrühmi ja spetsialiste, et kavandatavaid muudatusi analüüsida või siis töötada ise välja ettepanekuid seadusandluse täiendamiseks.

Keskvalitsus tuleb aga muuta taas ühtseks valitsuskabinetiks, subjektiks, millega on nii regioonidel kui üksikisikutel võimalik suhelda ilma ametkondadevahelisse labürinti eksimata. Peaminister peaks muutuma jälle valitsusjuhiks, mitte juhtima vaid oma bürood, nagu see on praeguseks välja kujunenud.

Nii keskvalitsuse kui regioonide valitsustega suhtlemiseks tuleb ühtlasi luua e-registratuur ja vastuvõtulaud, mis suunaks inimesed otse õige ametkonna ja ametniku juurde.

Tugevad regionaalsed omavalitsused ja ühtne valitsussüsteem tagavad eeldused läbipaistvaks otsustusprotsessiks ja avaliku halduse asjalikuks korralduseks. Paljude võrdväärsete subjektide olemasolu loob aluse demokraatlikule riigivalitsemisele, sest võimalikult paljude inimeste kaasamine riigi juhtimisprotsessi parandab seadusandluse kvaliteeti ning vähendab subjektivismi ja korruptsiooni.

Autor: Peep Talimaa, Aimar Altosaar