Rainer Saad • 17. september 2014
Jaga lugu:

Kartma peaks era-, mitte riigivõlga

Majanduskriisid on järgnenud sellele, kui eravõlgade tase on liiga kõrgeks läinud. Riigivõla tase pole seejuures suurt rolli mänginud, kirjutab toimetaja Rainer Saad.

Võlakriis õpetas meid riigivõlga kartma, sest koledad sündmused Lõuna-Euroopas, eriti Kreekas tekitasid paljudes eurooplastes õudust. Kreeka näis olevat halb musternäide kogu maailmale, milles põhjaeurooplased süüdistasid pillavat ja laiska elustiili.

Kuid nii Kreeka kui ka euroala võlakriis tekkisid pärast 2008. aasta finantskriisi, mille põhjustas eravõlgade liiga kõrge tase Ameerikas. Enne majanduslangust tegid hüpoteeklaenud koos teiste tarbijatele ja ettevõtetele mõeldud laenudega USAs kiire tõusu. Ja siis, kui Ameerika lõpuks aevastas, sai kogu maailm nohu.

Ajakiri The Atlantic kirjutas hiljuti, et kui suurtel majandustel jõuab eravõla suhe võrreldes SKTga 150 protsendini ning kui eravõlgade suhe kasvab viie aasta jooksul vähemalt 18 protsenti, on järgmine suurem kriis tõenäoliselt uksele koputamas. Sarnaseid paralleele on leitud ka Jaapani 1991. aasta kriisist ning 2008. aasta finantskriisist, kus USA eravõlgade suhe kasvas 176 protsendini SKTst.

See ei ole üleskutse hakata riigivõlga suurendama. Kuid me räägime liiga palju riigivõlast, justkui kartes Kreeka-sarnast saatust. Samas eravõlgade tasemest räägitakse märksa vähem.

Praegu enam võlakriis aktuaalne ei ole, kuid euroala riigivõlad kasvavad endiselt. Kärpemeetmed on küll toonud suure tööpuuduse, kuid pole vähendanud riigivõlgu.

Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt