Puudega inimese aitab tööle toetav kaasamine

Pakendiringlus alustas 2013. aasta lõpus ettevalmistusi projekti „Mina hoolin“ taaskasutuskoti tootmiseks. Stockmannis, Selverites ja Maximates müüdavad poekotid on tehtud kuni õmblusniidini välja tekstiilijäätmetest, luues pikaajalise asendustoote loodusevaenulikele kilekottidele.

Otsus kaasata kottide valmistamisse puuetega inimesed oli kohe kindel, sest just see inimgrupp on tööjõuturul raskendatud konkurentsiolukorras ning vajab tuge. Meie jaoks oli oluline mitte lihtsalt korraldada puuetega inimestele korjandus ja kogutav raha neile üle anda, vaid tuua need inimesed nelja seina vahelt välja. Et nad saaksid arendada oma oskusi ja rahuldada oma töölkäimise vajadust – suhelda, tunda ühtekuuluvustunnet ja rahulolu hästi tehtud tööst ning saada selle eest ka palka.

Kogu koti hind on tasu töö tegijatele, see oli ka üks põhilisi tegureid, miks me kaubanduskettidele imponeerisime. Vaatamata oma puudest tulenevale madalamale tööviljakusele saavad need 15 erivajadusega inimest loodetavasti nüüd osta 50grammise täpsusega keeduvorsti asemel kuu lõpul sinki.

Mitmed ütlesid koostööst ära. Koostööks lõime käed Viljandi puuetega inimestega, kes paistsid silma teotahtelisuse poolest. Tuleb aga tunnistada, et huviliste leidmine polnudki nii lihtne. Suhtlesime erinevate tugikeskustega ja minu suureks üllatuseks ei olnud paljud neist eesotsas oma juhtidega projektist üldsegi huvitatud, kuigi võrreldes nende seniste monotoonsete tegevustega nagu linade õmblemine või erinevate komponentide kokkupanek, oleksid nad teeninud oluliselt rohkem.

Seetõttu on mul ka raske mõista samade isikute kriitikat riigi suunas, justkui riik peaks looma töökohti. Paraku on tegemist näitega, kus ametniku sissetulek ei sõltu tulemustest.

Igaühele leidub sobiv amet. Puuetega inimeste eripära on see, et neil peab olema tööprotsessi väljaõppel juures tugiisik-psühholoog, kes taastab nende enesekindluse, mis on tekkinud põhiliselt pikast eraldatusest.

Muidugi on ka täiesti töövõimetuid inimesi, kuid koostöö puuetega inimestega on näidanud, et tegelikult on peaaegu igaüks millekski suuteline. Kellel jalad ei liigu, õmbleb käsimasinaga, kreissaega näppudest ilma jäänu saab aga hästi hakkama kotisangade valmistamisega. Liikumispuudega inimene ei saa ilmselt hakkama postiljonina, kuid tuleb suurepäraselt toime juurviljasorteerija, kellassepana või elektroonikuna.

Riik võiks töövõimereformi osana ühtlasi selgelt sõnastada enda jaoks prioriteedi, et võrdväärsete töötahtjate korral eelistakse alati puudega inimest, seda eriti sotsiaalsektoris.