Turgude läbipaistvuse maksab kinni väikeinvestor

Kuna viimane finantskriis näitas regulaatoritele, et parem on turul probleeme ennetada ning selleks on vaja rohkem läbipaistvust – ja seda kogu maailmas. Selleks lisati järgmisel aastal jõustuvasse finantsturgude regulatsiooni (MIFID II) LEI-koodi nõue. Kahekümnekohaline LEI kood – legal entity identifier – peaks idee järgi ühtlustama finantsturgudel raporteerimist. Tulevikus oleks igal juriidilisel isikul oma kordumatu LEI-kood ning ideaalis oleks võimalik näha, kuidas erinevad varad liiguvad ja peitusemäng poleks enam nii lihtne kui täna, Finantsinspektsioon leiab, et tehingute identifitseerimise võimalus üle ELi kaitseb lõppkokkuvõttes investorite huve, kuna võimaldab tõhusamalt vastu astuda turukuritarvitustele, rahapesule ja identifitseerida oluliste osaluste omanikke.

LEI koodi puhul on oluline teada, et oluline on ta börsitehinguid tegevale ettevõttele: näiteks investor, kes soovib tuletisinstrumentidega kaubelda, peab omama LEI-koodi juba käesoleva aasta novembriks. Teiste börsitehingute puhul (nt aktsiate ost) on kood vajalik alates 3. jaanuarist. Juriidilises mõistes pole börsitehinguid tegeval ettevõttel LEI-koodi vaja. Asi on lihtsalt selles, et tehingute vahendaja- näiteks pank – on kohustatud seda küsima ning kui ettevõttel seda ette näidata pole, siis ordereid lihtsalt vastu ei võeta.

Selleks, et koodi saada, peab selle tellima mõnekümne võimaliku teenusepakkuja käest ning tegu on tasulise teenusega. Esmakordne taotlemine läheb maksma ligikaudu 100 eurot. Kuna kood kehtib vaid aasta, siis iga järgmine taotlemine maksab olenevalt pakkujast mõnikümmend eurot vähem. Rahandusministeeriumist anti mõista, et tulevikus võib teenuse hind langeda. Kui suurte investeerimispositsioonidega ettevõtete jaoks on tegu pisut suureneva bürokraatia ja väikese lisakuluga, siis väikeinvestori jaoks võib olla tegu tõsise peavaluga. Selles on omamoodi irooniat, sest aastaid soovitati hoida aktsiaid OÜs, sest see soosib just väikeinvestori rahakotti. Nüüd peab seda lahendust kasutades kõigepealt mõtlema, kas aastas nii palju teenitaksegi, et see kulu tagasi saada. Füüsilisest isikust aktsionäre muudatus ei puuduta.

„LEI-koodi süsteem tundub meile kui digiriigile tõesti mõistetamatu. Kui vaadata hinnakirju, siis maksta ca 100 eurot selle eest, et saada endale üks number registrisse ja siis 50 eurot iga aasta, et seda uuendada tundub üle mõistuse kallis. Kui näiteks ainult 1000 eesti ettevõtet LEI-koodi taotlevad paneb keegi kohe 100 000 eurot taskusse,“ tõi esile investor Kristi Saare. „Ma mõistan, et tänapäeva maailmas on soov turvalisuse tagamiseks raha liikumist üha rohkem jälgida, ent väikeinvestorite tegutsemine kohalikel turgudel ei ole see tegevus, mille jälgimisse tuleks minu meelest nii palju energiat panna,“ ütles investor.

Kristi Saare tõi esile veel ühe nördima paneva koha Eesti investori jaoks. „Süsteem tundub lisaks ka dubleerimisena – kui kõikidel ettevõtetel on olemas kohalik registrikood, siis miks mitte selle alusel ka LEI kood määrata ja oleks süsteem korras ja vähemalt Eesti puhul ju väga jälgitav? Miks ei ole Eestis ühtki teenusepakkujat, kes kindlasti lihtsamalt ja odavamalt suudaks LEI-koode välja anda,“ küsis Kristi Saare.

Finantsinspektsioonini turujärelevalve ja sunni divisjoni juht Kristjan-Erik Suurväli, et esmalt tuleb vahet teha füüsilisest isikust investori ja juriidilisest isikust investori vahel – LEI koodi on vaja ainult viimasele. „Teiseks on valinud seadusandja, kelleks antud juhul on Euroopa Liidu Parlament ja Nõukogu, LEI koodi rakendamise viisi läbi raporteerimiskohustuse. Selle eesmärgiks on identifitseerida muutumatu tunnuskoodi kaudu tehingu pooled. Füüsilisest isikust investori puhul on selleks isikukood, juriidilisest isikust investori puhul LEI kood,“ seisis finantsinspektsiooni selgituses, kus toodi võrdluseks, et LEI-kood saab olema juriidilisele isikule sama, mis isikut tõendav dokument füüsilisele isikule. „Viimase väljastamise eest võtab riik samuti tasu, ehkki seda ei tehta sellise tihedusega nagu LEI koodi puhul. Kuna äriühingud tekivad ja kaovad kiiremini ning näiteks nime ja asukoha vahetused on dünaamilisemad kui füüsiliste isikute puhul, siis on ka nende registrite pidamine ja võrdlemine tihedam,“ tõi Suurväli esile.

Kristi Saare hinnangul on väikeinvestori jaoks tegu siiski ebamugava lahendusega. „Ettevõtte alt investeerimisega alustamisel on nüüd lisaks rahakulu ja bürokraatiat, mis teeb sisenemisbarjääri kõrgemaks. 50 eurot aastas on päris suur püsikulu ja sööb kindlasti tootlusesse sisse,“ ütles investor.

„[LEI-koodiga seonduv] on üsna suur murekoht seoses eesolevate muudatustega mida toob MIFID 2. Nimelt peavad kõik ettevõtted, kes soovivad pärast 1. jaanuari 2018 teha tehinguid väärtpaberitega ehk börsitehinguid taotlema omale rahvusvahelise LEI-koodi. finantsinspektsioon on selles osas oma seisukoha välja toonud ja pääsu sellest ei ole,“ ütles LHV maaklerteenuse juht Alo Vallikivi. Enamik panku on oma kodulehel investorite jaoks olulisema info esile toonud ning mõned – näiteks LHV – on sõlminud ise mõne teenusepakkujaga leppe ning võivad koodi andmise protseduuri lihtsustada. Teised soovitavad ametlikus nimekirjas olevate pakkujate hindu ise võrrelda ja ise otsus ära teha. Pankade hinnangul võtab LEI-koodi taotlemine aega nädal-paar, kuid eksperdid hoiatavad, et mida rohkem aeg jaanuari poole liigub, seda rohkem ettevõtteid LEI-koodi taotluse esitab ning seda kauem protseduur aega võtab.

Danske Banki säästmis- ja investeerimisvaldkonna juht Anneli Laugmaa sõnul tuleb arvestada sellega, et Eestis ühtegi LEI-koodi väljastajat pole. “Samuti on oluline esmalt tutvuda erinevate LEI-koodi väljastajate tingimustega, sest hinnad on väljastajatel erinevad, nii esialgne taotlemise hind kui ka edasine iga-aastane hind,“ ütles Laugmaa. „Eesti äriregistri kood ei saa LEI-koodi asendada, küll aga peaks olema võimalik Eesti äriregistri koodi asemel võtta kasutusele LEI-kood. Selle võimalikkust tasuks kaaluda,“ soovitas Laugmaa.

 

Kui pankade puhul on selge, et seal ilma LEI-koodita tehinguid teha ei saa, siis veidi ebaselgem on asi rahvusvaheliste kauplemisplatvormide puhul. „Hetkel oleme uurimas, kas mitte Euroopa väärtpaberid, mis ei kauple Euroopas ka selle nõude alla lähevad (näiteks Fordi aktsia USAs). Kindlasti on vaja LEI koodi Balti aktsiate, aga ka USA-s kaubeldavate Euroopa aktsiatega kauplemiseks,“ ütles Alo Vallikivi.

Mis puutub rahvusvahelistesse kauplemisplatvormidesse, siis Suurvälja sõnul peavad need LEI koodi küsima samamoodi nagu pangad juhul kui nad kauplevad Euroopa Liidu jurisdiktsioonis ning neil on siin raporteemiskohustus - näiteks European Market Infrastructure Regulation alusel.