Kriisi õppetunnid

Nimelt kirjutas mulle hiljuti Arvo, kes uuris, kuidas elasin üle eelmise börsikrahhi ning mida sellest õppisin. „Ja mida arvad järgmisest krahhist?“ uuris ta lisaks. „Millal tuleb? Kas see on seotud bitcoinimulli lõhkemisega, mis siis ka kõik muu kaasa tõmbab?“

Kõigepealt õppetundidest. Üks paremaid õppetunde sellest ajast on kahtlemata iseenda analüüsile igas turufaasis kindlaks jäämine. Mina sain kriisiks valmistudes omajagu kriitikat ning isegi sõbrad hurjutasid suurema krahhi eel, et „noh, ralli juba käib, olgu siis päris- või karuturu oma, aga sina ikka passid!“.

Kommentaatorid sülgasid toona tuld ja tõrva, mina aga istusin ja kannatasin rahulikult. Õppetund suuremast kriisist on seegi, et üldjuhul polnudki suurt vahet, kuhu investeering parasjagu tehtud sai. Kõik kukkus ühtviisi.

Ja haavad pole kohati paranenud tänini. Näiteks oli minu portfellis kriisi ajal Tallinki aktsiaid, mis veel 2007. aasta lõpus maksid enam kui euro tükist. Kriisi aastal kaotasin oma investeeringust ligi 64%. Nüüd, 10 aastat hiljem, kaupleb aktsia taas kriisieelsel tasemel. 10 aastat!

Samas on ka investeeringuid, mille väärtus on kriisieelset taset tugevalt ületanud ning ilmselt polnuks pikaajalisel investoril vahetki, kui kriis kogu täiega aktsiates üle istuda ning viimanegi vaba raha aktsiate alla panna. Ajahorisont on sel juhul määrav. Kõige kindlam viis nii headel kui halbadel aegadel turul edu saavutada on oma ostu- ja müügitehingud ajas hajutada.

Mõistagi on suuremaid ja väiksemaid korrektsioone olnud pärast sedagi, kuid nende mõju ma nii suureks pole hinnanud. Olen rehkendanud, et kui oleksin viimaste teravamate korrektsioonide ajal talitanud sarnaselt kriisieelsele aastale, oleks portfelli pilt üsna nukker. Taaskord: usaldada tuleb vaid iseennast ning lähtuda pikemast perspektiivist. Kriisid ja korrektsioonid pole vennad.

Kriisi õppetund oli minu jaoks seegi, et pole sugugi lihtne kriisi põhjas turule siseneda ja põhja ennustada. Viimaste aastate suurest pulliturust olen seetõttu minagi vaid osaliselt kasu lõiganud. Seega nõustun mõneti legendaarse USA investori Peter Lynchi öelduga, et krahhi oodates on inimesed raha kaotanud tunduvalt rohkem kui krahhi endaga.

Mõelgem kas või kõigi nende maailmakuulsate krahhiennustajate peale, kes juba aastaid hukku ennustavad. Kui neid poole kõrvagagi kuulda võtta, siis tuleb finantsvabaduse asemel ilmselt surma tunnini palehigis tööd rügada. Nõnda olengi asja enda jaoks lahendanud nõnda, et korrektsioonide ja kriiside ajal oleks alati korralik rahavaru ning teisest küljest säiliks endiselt võimalus turgude kasvust kasu lõigata.

Riskid finantsturgudel on minu hinnangul piisavalt kõrged, et 40% rahas hoida, ehkki annan endale aru, et rahagi pole sugugi riskivaba ning pikaajaliselt ostujõu säilitamiseks on see suisa enesetapjalik. Sestap soovitangi kogu mõttejõu panustada suurepäraste investeerimisideede leidmisele ja lähtun sellest soovitusest ka ise.