Viimane aeg tõmmata haldusreform käima

Eile teatas riigikohus, et kohalikud omavalitsused peavad edasi minema haldusreformiga, mis on riigikohtunike meelest põhiseadusega kooskõlas. 26 valla eesmärk reformi pidurdada või isegi peatada ei õnnestunud.

Haldusreform on kauaoodatud muutus. Muutus, mida võinuks teha juba aastaid, kui mitte 20 aastat tagasi. Tihti leiti ettekäändeid, miks see külmutada või jätta pooleli. Reformi pidev jõnksutamine on aga selle vajadust kasvatanud, andes iga päevaga aina rohkem mõista, et igavesti vanaviisi jätkata ei saa.

Haldusreformiga populaarsuskonkurssi ei võida, seda ilmestab paljude omavalitsuste vastuseis. Alates suvest, kui riigikogu võttis haldusreformi seaduse vastu, hakkas riburada tulema proteste, miks omavalitsuste liitmine ei õnnestu. Samas leidus ka vastupidiseid näiteid, kui mitu omavalitsust said kenasti kokkuleppele. Kui võtta arvesse Eesti tänavusi poliitilisi eliidi hõõrumisi, mis päädisid valitsuse vahetumisega, siis tuleb avaldada tunnustust, et haldusreformiga on suudetud kursil püsida.

Toetame haldusreformi eesmärki muuta avalik sektor paremini hallatavaks. Majanduslik areng ja elukorralduse muutused on paratamatult viinud selleni, et inimesed liiguvad maapiirkondadest rohkem tõmbekeskustesse tööle ja elama. Ent avalik sektor ei ole suutnud rahva liikumisega sammu pidada ning on muutunud vähem tõhusaks kui 5, 10 või 15 aastat tagasi.

Peamine probleem, mida reformiga üritatakse lahendada, on killustumine. Rohkem väikseid omavalitsusi tähendab rohkem inimesi ja rohkem raha. See omakorda viib teenuste kvaliteedi languseni, eriti kasvavas tööjõupuuduses. Suurt pilti vaadates peaks koondumistega tulema nii rahaline võit kui ka teenuste kvaliteet paranema.

Teine aspekt on ka omavaheline konkurentsivõime. Kui omavalitsused suurenevad, suudavad olla kuluefektiivsemad ja pakkuda paremat teenust, suureneb ka inimeste motivatsioon jääda paigale või paremal juhul hakkavad isegi mujalt inimesed lisanduma. Ilma haldusreformita aga oleks suur tõenäosus, et väiksemad asulad jäävad aina väiksemaks, suuremad paisuvad ning Eestisse lisanduks nn kummitus-asulad, mis kasu asemel tekitavad rohkem muresid.

Haldusreformi üks võimalus on uute ja suuremate valdade loomisel moodustada osavaldu ja linnaosi. See võib aga tekitada mõnes hirmu, et de facto ei pruugi väga palju muutuda, sest kui riigikogu sunnib omavahel liituma, siis võiks justkui osavallaga jätta vana struktuuri alles ning lihtsalt nimetusi vahetada. Siiralt loodame, et selliste kavatsustega ei lähe ükski omavalitsus haldusreformile vastu, sest vastasel juhul pikendame avaliku sektori nõrgenemist.

See, et haldusreform on kestnud 20 aastat, näitab selle tähtsust. Vaatamata senisele üksmeele puudumisele võiks lõpuks kätte jõuda esimene suurem halduskorralduslik muutus. Sest kui praegu lükkaksime seda taas edasi, siis tulevikus on vana korraldust veelgi valusam muuta.