ADRid igasse panka

Vaevalt oleks kohalikud väikeinvestorid – laiast avalikkusest rääkimata – hakanud üldse ADRide peale mõtlema, kui mitte Äripäev poleks tänavu kevadel neist kirjutanud. Kirjutas Äripäev aga sellest, et neid igas pangas enam osta ei saagi, nagu veel eelmise aasta lõpuni oli võimalik.

Iseenesest pole ADRid midagi nii keerulist, kui esmapilgul paistab võib: jutt käib näiteks Baidu, Alibaba või Hiina, Brasiilia ja isegi Venemaa aktsiatest, mida on võimalik omandada USAs levinud süsteemi kaudu, nn hoidmistunnistuse kujul. Aasta algul rakendunud eurodirektiiv aga andis osale pankadele hea ettekäände investor sellest võimalusest ilma jätta.

Finantsinspektsiooni värske märgukiri jätab pankadele määruse tõlgendamise vabaduse, kuid klientidena väikeinvestorit väärtustavatel pankadel on mõistlikum valida leebem tõlgendus, mitte rangem. Ei soovi ju ükski pank, et teatud finantsinstrumentidega kauplemisest huvituv investor neid selle pärast hülgab, et tal Alibaba või Baidu aktsiatega kaubelda ei õnnestu.

Kuna Euroopa Liidus puudub ühtne arusaamine selle kohta, mismoodi peaks MiFid 2 nimelist euroseadust tõlgendama, on eri riikides mindud eri teed. Sedasama on teinud ka siinmail tegutsevad pangad: LHV kaudu saab ADRina kaubeldavat Alibaba aktsiat osta, SEB ja Swedbank aga selle aasta algusest seda enam ei võimalda. Nüüd ütleb finantsinspektsioon kaudselt, et ka need suurpangad võiksid seda võimalust kaaluda – ilma et nad peaksid kartma näiteks inspektsiooni kraesse kargamist.

Määruse sisu ei seisne küsimuses, kas ­ADRid on head või pahad. Kurikuulus MiFid 2 soovib hoopis, et põhiteabedokument ehk KID oleks kohalikule väikeinvestorile kättesaadav kohalikus keeles. See säte polnud eeldatavasti välja mõeldud mitte väikeinvestorite nörritamiseks, vaid hoopis kaitseks. Ent kui väikeinvestor teab, mis ADR on, ja oskab seda oma portfelli soovida, siis pole ta neid teadmisi saanud ilmselt emakeele vahendusel, vaid ingliskeelseid materjale uurides.

Niisiis soovitas Äripäev kevadel, kui sellest esimest korda kirjutasime, selle probleemi lahendada nii, et pangad võiksid aktsepteerida ingliskeelset põhiteabedokumenti. Seda enam, et kõnealune eurodirektiiv on alles uus, toores ja mõningad Euroopa riigid pole seda siiamaani üldse heaks kiitnudki.

Tõsi, see soovitus pole päris probleemitu. Asi on selles, et Eesti finantsinspektsiooni märgukiri jätab küll eurodirektiivi tõlgendamisel pankadele vabad käed ja lubab niiviisi, et ADRidega kauplemise pärast nemad kedagi korrale kutsuma ei hakka. Ent eurodirektiivi loojad ise ei pruukinud seda niimoodi mõelda, et igaüks nende seadusloomingut omamoodi tõlgendama hakkab. Ja kui viimaks vaidlused omadega Euroopa kohtusse jõuavad, siis aetakse näpuga järge direktiivis, mitte meie finantsinspektsiooni soovituses.

Seetõttu oleks hea, kui kõnealust euro­direktiivi ennast ka kohendada õnnestuks. Seda ei saa aga teha ei Äripäeva toimetus, ADRidega kauplemisest huvitatud pangad ega väikeinvestorid. Kõige pikemad käed selles küsimuses on finantsinspektsioonil, kes saaks tasapisi, aga järjekindlalt oma kolleegidega suheldes väärt sõnumi ka euroametnikeni viia.