Bürokraadid hävitavad riigi

Riigikontrolli hinnangul keskenduvad maaeluministeerium ning veterinaar- ja toiduamet toidu juriidilistest nõuetest kinnipidamise kontrollile ehk piirnormide ületamise tuvastamisele. See, kas inimesed päriselt oma tervist mürgitavad, jääb tahaplaanile. Pealegi kontrollivad ametnikud Eesti tootjate toodangut oluliselt rangemalt kui välismaist, samas kui importtoodang moodustab suurema osa tarbimisest ja kodumaises toodangus on palju vähem taimekaitsevahendite jääke. Sisuliselt toimub tarbija eksitamine, sest info, mis avalikkuse ette jõuab, on moonutatud. Riigikontroll ütleb üheselt, et analüüsid ei näita sisse söödavate taimemürkide tegelikku kogust.

Äripäeva arvates tuleks bürokraatia lammutada ja tekitada kahe asjaga tegeleva aparaadi asemel üks, mis tegeleks probleemiga otse, mitte näksides seda kahest eri otsast. Siis ei tekiks „küsimust“, kas porgand on „taim“ või „toit“, nagu praegu erinevad ametkonnad seda käsitlevad. See, mida Eesti inimene sööb, peab olema oluliselt selgem kui praegu, sest rahva tervis on suuremas plaanis riigi edasikestmise jaoks esmatähtis. Vabandusi, miks sellega juba praegu tegeleda ei saa, põhjendab vaid oma toolist kinnihoidmine.

Ametnike väide, et „tarbija peab sööma mõõdukalt“, on lihtsalt rumal. Hingama peab ka mõõdukalt, aga me peame teadma, mida me hingame. Me ei vaja bürokraate, kes paberil pastakaga linnukesi teevad, me vajame tõest infot, mis annab tarbijale senisest oluliselt parema võimaluse teha oma valik.

Masendav on fakt, et Eesti ettevõtjaid sõna otseses mõttes „peedistatakse“, sest nii on ametnikel lihtsam oma tööd teha. Ühtlasi saab jätta mulje, et toit on puhtam, sest Eesti toodang, mida rohkem kontrollitakse, ongi puhtam.

Umbes kolmveerand puuviljadest, kaks kolmandikku värsketest ja külmutatud marjadest on eestlaste ostukorvis importtoodang. Samas võeti kaks kolmandikku proovidest Eestis kasvatatud või valmistatud toidust ning ainult kolmandik importtoodangust. Sest nii on lihtsam. Analüüsid näitavad, et Eesti puu- ja köögiviljades on kaks kuni kolm korda vähem taimekaitsevahendite jääke kui näiteks Lääne- või Lõuna-Euroopast imporditud toodetes. Ja kuigi mahetooted taimekaitsevahendite jääke eelduste kohaselt ei sisalda, oli Eesti kohalikust toidust võetud proovides omakorda ebaproportsionaalset suur mahetoodete osakaal – ligi kolmandik. Jällegi – teeme nii, nagu lihtsam.

Probleemi uba seisneb selles, et asjaga tegelevad nii maaeluministeerium kui ka veterinaar- ja toiduamet, aga lähenevad sellele eri nurga alt. Nii muutub rahvatervise küsimus teisejärguliseks, sest kumbki riigi käsi ei vastuta probleemi terviklahenduse eest. See pole mitte probleemi lahendamine, vaid näiline tegevus, millega oma palka ja töökohta põhjendada.

Eesti on tuntud kui nutikas e-riik, ja see võiks olla lähtepunkt, kust lahendada ka toidus sisalduvate ainete küsimust. Ootame valitsusvastutuse võtnud koalitsioonilt kiirelt konkreetsete sammude astumist, sest esmapilgul tehnilise probleemi taga on rahva tervist ja seega ka riigi tulevikku puudutav küsimus.