Riigihange on tellija poole kaldu

Äripäeva juhtkirja hinnangul on probleem tegelikult laiem ning trend kasvav, mis viitab selgelt puudajääkidele riigihangete tingimustes. Nimelt distantseerivad riik ja omavalitsused end vastutusest lõpptulemuse eest ning seavad selle kogu mahus ehitajale, mis päädib kasvavate vaidluste ja ehituslepingute ülesütlemistega. Kaotajaks on ettevõtete kõrval eelkõige avaliku teenuse tarbijatest maksumaksjad.

Kasvav trend. Veel sügisel kirjutas Äripäev, et on sagenenud ehituslepingute ülesütlemine ning vaidlused tellijate ja ehitajate vahel. Pärnu ümbersõit, Eesti Meremuuseum, Tartu Ülikool on vaid mõned tuntumad näited.

Võib vaielda, et ehitaja peabki võtma äririski, sest see on osa ettevõtlusest. Viimane on vaid osaliselt õige, sest riigihangetel on mängus ka ühiskonna huvi. Olukord, kus riigihangete põhikriteeriumiks on hind, mitte parim ega soodsaim lahendus, ei ole mõistlik ka äriliselt. See soosib vaid alapakkumisi. Vastasel juhul kasutaksid sarnast riigihangete mudelit ka suured eraettevõtted.

Ettevõtja peab riskidega arvestama nii või teisiti: selleta võib ta kergesti sattuda raskustesse, mis halvimal juhul tähendab lisaks objektilt lahkumisele ka pankrotti, suuri võlgu ja maksmata palkasid. Maksumaksja seisukohast on kahjulik ka olukord, kus pakkuja arvestab iga riskiga, neist ükski ei realiseeru ja ettevõtja saab teenimatult kopsaka riskipreemia.

Osa vastutust tellija kanda. Praegu valitseb olukord, kus tellija, olgu siis omavalitsuse või riigi, vastutus piirdub vaid hanke koostamise ja võitja välja kuulutamisega. Ehituslikud ja majanduslikud riskid jäävad ettevõtja kanda. Alapakkumisi soosiv süsteem näib pealtnäha lollikindel, kuna tagab justkui väikesed kulud.

Kuid mis juhtub kui viga tehti projekteerimisel? Või rekonstrueerimise käigus avastatakse, et tööde maht on kandekonstruktsioonide ohtlikkuse tõttu oluliselt suurem? Või kui rallivad tooraine ja ehitusmaterjalide hinnad ületavad kõige pessimistlikumaid prognoose?Sel juhul küsib ehitaja kas raha juurde või taganeb hankest sootuks - mõlemad soovimatud stsenaariumid. Esimesel juhul teevadki tellijad hiljem mööndusi ja järelandmisi, kuid need on alati keerulised läbirääkimised ja omandavad igal juhul negatiivse, korruptsioonimaigulise alatooni. Samuti seatakse pakkujad ebavõrdsesse olukorda, sest teised ei saanud võimalike hinnamuutustega arvestada. Teisel juhul algab kogu hange otsast peale, tuues kaasa mitte ainult aja kulu, vaid ka rahalisi lisakulutusi ja, reeglina hinnasildita, ebameelduvusi.

Lahendusest. Selle vältimiseks on ehitusettevõtjad ühe võimalusena teinud ettepaneku, siduda hanketingimustes materjalide hinnad vastava indeksiga, nagu näiteks on Soome teedeehitusel. Äripäev toetab ettepanekut tingimusel, et hinnal on tõusu- kõrval ka langemisruumi. Lahendus vähendab pakkumiste hinnakõikumisi, riskimarginaale ning lisab kindlust, et ehitused saavad plaanipäraselt valmis. Lahenduse leidmine süsteemi võimalikule keerukusele või raskesti hallatavusele ei tohi e-riigis olla raske, pigem lihtne. Ettepaneku võlu seisneb selles, et iseenesest ei ole seadust vaja muutagi.

Autor: 1185-aripaev