ÄP: Nõunike palkamisel on "aplaavaks" põhjust küll

See andis erakonnale võimaluse hoida kokku aktivistide palgalt, mida muidu oleks tulnud maksta erakonna eelarvest. Kui üks nõunikest rõõmustas, et ajakirjanduse poolt juba aasta alguses tõstatunud nõunike riigileivale toomise teemal „aplaavat“ ei tekkinud, siis Äripäev leiab, et meie tänase loo valguses on „aplaavaks“ põhjust küll ja IRLi kõrval peavad ka teised parteid lõpetama mõjuvõimuga kauplemise.

Äripäev ei lähenenud kaheksale valimiste eel tööle võetud nõunikule eelarvamusega. Soovisime näha, mida on nad jõudnud umbes aastaga ära teha, ja anda neile võimaluse tõestada, et nende töölevõtmine oli siiski õigustatud.

Kui põhjendamine oleks õnnestunud, oleksime ehk meiegi koos IRLiga pigistanud silma kinni, et osa nõunikke ei vastanud ametijuhendi nõuetele ning võeti tööle konkursita. Sest nagu Juhan Parts tänases loos ütleb – vahel on tähtsam töötaja sisu kui formaalsed nõuded. (Eriti kui meenutada üht teist IRLi nõuniku palkamist, kus meedianõunikul oli nõutud doktorikraad, kuid esimesed meediasuhtlused osutusid läbikukkumiseks.)

Paraku ei õnnestunud IRLil aga ka seekord veenda, et parteiliikmed said tööle põhjendatult. On tähelepanuväärne, et kaheksast riigi palgale saanud erakonna aktivistist on tänaseks juba neli ametist lahkunud. See näitab, et tegelikult polnud neid inimesi riigiametites vaja. Vaja oli vaid erakonna raha kokku hoida ja selleks loodi fiktiivsed töökohad. Kurioosne on seejuures, et praegused eksnõunikud ei soovi ise oma nõunikukarjäärist rääkida. Ju on neil põhjust töölepääsemist häbeneda.

Seejuures on ka noorpoliitikute suhtumisest näha, et süllekukkunud tööd nad tõsiselt ei võta ja maksumaksja palgal olles ei taju mingisugust vastutust ühiskonna ees. Mida muud võib järeldada neist ühe vastustest, et ta enne partei üldkogu intervjuud ei anna või et peab hommikusi koosolekuid tüütuteks? Ja isegi groteski kiskuvast tõigast, et tema kolleeg peab palsamiostu olulisemaks ajakirjanikuga kohtumisest? Või et Rapla maavalitsuse eksnõunik ei vasta ajakirjaniku küsimustele, öeldes, et ta ei soovi oma nime lehest lugeda. Nõunikud ei osanud isegi ühtki oma töö tulemust välja tuua.

Parts kaitses riigitööle võetud parteiliikmeid põhjendusega, et ta vajab neid valijate murede kuulamiseks ja enda rahvaga sidustamiseks. Äripäev küsib, kuidas suudavad nõunikud, kes ei tunneta oma ühiskondlikku rolli, end ja ministrit kodanikega sidustada?

Kuidas põhjendab minister teistele riigitöötajatele seda, et ühed inimesed saavad ametisse kõrghariduse ja konkursita? Andma nõu ministrile, olemata ise ühegi valdkonna spetsialistid, teenides spetsialistidest isegi poole kõrgemat palka? Küsimus ei ole ainult ühes erakonnas, vaid üleüldises erakondade siseses vaikivas kokkuleppes, et nõunike valikukriteeriumiks on pigem poliitiline kuuluvus kui ametialane suutlikkus.

See, et poliitikud seda normaalseks peavad, sest “kõik teised teevad ka nii”, ei tähenda, et tegemist peakski olema loomuliku praktikaga riigijuhtimises. Hiljuti mõisteti Prantsusmaa endine president Jacques Chirac süüdi oma toetajatele fiktiivsete töökohtade loomises. Prantsusmaal oli „aplaavaks“ põhjust küll. Ja peaks olema ka meil.

Autor: 1185-aripaev