T?iili pensionireformi kogemused

Eestis on viimasel ajal olnud palju juttu pensionireformist. Praeguse riikliku pensionikindlustuse kõrvale on kavas luua ka vabatahtlik, erakindlustusseltside ja erapensionifondide administreeritav süsteem. Sel puhul on huvitav jälgida T?iili pensionireformi, mille tulemusena valitsuse osa on muudetud minimaalseks.

Alates 1981. a ei maksa T?iili tööline enam sotsiaalmaksu riiklikku süsteemi, vaid paigutab kohustuslikult 10% oma sissetulekust individuaalsele pensioniarvele, mille arvel makstakse talle hiljem pensioni. Lisaks sellele saab ta ka vabatahtlikult säästa. Sääste haldavad fondihaldurid. Pensioni makstakse nii sissemaksetest kui investeeringute tulemist kogunenud summade arvel.

T?iili valitsus on vabastanud maksudest kohustusliku ning piiratud ulatuses vabatahtliku sissemakse pensioniarvele. Väljamaksed on maksustatud sarnaselt ülejäänud tuludega.

Üldjuhul peaks sissemaksetest ja investeerimiskasumist jätkuma pensioniea sissetulekuteks. Peamiselt mõjutavad pensionisissetulekute suurust fondide reaaltootlus, sissemaksete suurus ja oodatav eluiga. Arvestada tuleb mitme riskiga. Individuaalne risk on seotud töölise tervisega, palga suurusega, töökoha kaotusega jm. Lisaks sellele on fondijuhi investeerimistegevuse risk, makromajanduslik risk jne. Riskide vastu kindlustamisel on valitsusele jäänud suur roll. Individuaalse riski vähendamiseks on säilitatud miinimumpension, mis oli 1991. a ca 22% keskmisest palgast ja mille garanteerib riik.

Riik on kehtestanud nõuded fondide tootlusele, mille peamine eesmärk ei ole sätestada fondidele minimaalne tulusus, vaid on ühtlustada erinevate fondide tulusust. Samuti püüab riik takistada investeeringuid riskantsetesse instrumentidesse. Riigi järelevalve fondijuhtide tegevuse üle on väga range.

Sotsiaalhoolekande süsteemi muud osad on jäetud suuresti erafondide ja -kindlustusseltside juhtida. Lisaks 10% pensionisäästule peab tööline maksma 9,5--10,7% oma sissetulekust ootamatute kulutuste (haigused, tööõnnetused) katteks. Seega paneb T?iili tööline kohustuslikus korras oma pensioniarvele 19,5--20,7% sissetulekust (meil 33%).

1993. aasta septembriks oli uue süsteemiga ühinenud 4 553 988 liiget, vanas süsteemis oli 345 000 liiget. Uues süsteemis oli paljude pension suurem kui riigi keskmine kuupalk. Keskmiselt on uue süsteemi vanaduspensionid 43% ja invaliidsuspensionid 100% suuremad kui vana süsteemi pensionid. Selline tulemus on saavutatud tänu headele investeerimistulemustele ja suurtele riigi kompensatsioonidele.

Pensionifondide 1980. aastate keskmine reaaltootlus oli soodsate tingimuste tõttu ülihea ehk 12,6%. Kui suur võib olla aga pensionifondi normaalne pikaajaline reaaltootlus? Pensionisüsteemi edukaks funktsioneerimiseks 10protsendiliste sissemaksete juures piisaks esialgsete arvutuste kohaselt ligi 3protsendilisest reaaltootlusest aastas. Suuremate sissemaksete korral võib reaaltootlus jääda väiksemaks.

Pensionifondide aktivate puhasväärtus on eelmise kümnendi jooksul kasvanud väga kiiresti, kahekordistudes nominaalväärtustes iga kahe-kolme aasta tagant. 1991. a märtsis oli see jõudnud üheksa miljardi USA dollarini, mis oli 25% T?iili RKTst. 1995. a märtsis oli pensionifondide aktivate puhasväärtus juba 23 miljardit dollarit.

Niisugune süsteem on inimesele väga arusaadav. Ta võib suvalisel ajal oma arve jooksvat saldot ja komisjonitasusid teada saada. Fondi liikme säästuarve on tema enda omand, ehkki omanikul ei ole õigust seda ise käsutada, v.a ühe ühingu valitsemise alt teise alla üleviimine, mille eest tasu ei võeta. Selline vaba arvete liigutamine tekitab konkurentsi fonde valitsevate ühingute vahel.

Mõned väidavad, et selline süsteem on ebaõiglane madalapalgaliste tööliste suhtes. Teiste arvates tagab see aga kogu rahva tõelise solidaarsuse. Tähtis on see, et pikemas perspektiivis on fondi tootlusel palju suurem mõju tulevasele pensionieas saadavale sissetulekule kui fondi arvele tehtavate sissemaksete suurusel, mis kahandab suuresti palkade vahest tingitud ebavõrdsust.

Süsteemi nõrkuseks on see, et fondi efektiivsus on liiga palju sõltuv tema reaaltootlustest. Reaaltootlust mõjutab omakorda üleüldine makromajanduslik situatsioon.

Majandustsüklid on aga üldjuhul lühiajalised ja summaarne fondi tootlus peaks ikkagi olema piisav. Seda näitab ka T?iili senine kogemus.