Toote väliskuju ei saa Eestis veel kaitsta

10. juuni Äripäevas avaldatud artikli pealkiri lubas, et ettevõtja saab kaitsta oma toote väliskuju. Patendivolinike kontorites helisevatesse telefonidesse tuleb aga endiselt vastata, et veel kahjuks ei saa. Juba kaks aastat ootame seadust, aga ei tea, millal tuleb.

Tõepoolest, juba mitmendat aastat koostatakse toote väliskuju kaitsmiseks mõeldud tööstusdisaini lahenduse seaduse eelnõu. 1994. aasta mais toimunud patendiameti 75. aastapäevale pühendatud konverentsil avaldati arvamust, et selle ettevalmistamine läheb kiiremini kui patendi- ja kasuliku mudeli seaduste puhul. Viimaste puhul läks aega poolteist aastat.

Disaini kaitse seaduseelnõu ettevalmistus aga jätkub, kuigi disainlahenduste ehk teise sõnaga tööstusnäidise kaitse kohustuse on Eesti endale võtnud juba pea kaks aastat tagasi ratifitseeritud tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooniga. Konventsiooni järgi on kõigi Pariisi konventsiooni liikmesriikide kodanikel ning ettevõtetel õigus mõnes liikmesriigis esitatud disaini kaitse taotluse põhjal esitada taotlus ka Eestis, kusjuures sel juhul on taotlejal õigus saada välistaotluse prioriteedikuupäev.

Kuna meil disaini lahenduste seadus puudub, siis ei võta patendiamet disaini kaitse taotlusi vastu Pariisi konventsiooni enam kui saja liikmesriigi kodanikelt. Küllaltki raske on kokku arvutada, kui palju firmasid on sel põhjusel jätnud oma toodanguga Eesti turule tulemata, kui paljud on jätnud siia tegemata oma investeeringud. Igal juhul on tegemist miljonite kroonidega.

Patendiameti peadirektori sõnade järgi vohavat Eestis originaaltoodete varastamine. Kaheldamatult avaldab see negatiivset mõju Eesti ettevõtete majandustegevusele. Seaduse puudumine on viinud selleni, et toote väliskuju püütakse kaitsta mistahes viisil, sealhulgas ka kasuliku mudeliga. Seda vaatamata ala asjatundjate selgitusele, et kasuliku mudeli puhul on kaitstud toote mingi funktsioon, tööstusdisaini lahenduse puhul aga toote väliskuju. Siiski loodab taotleja mingitki märki maha saada (ikkagi taotlus patendiametis registreeritud), kuigi sisuliselt ta mingit kaitset ei saa.

Lätlased lahendasid analoogilise probleemi nii, et enne vastava seaduse kehtimahakkamist võimaldati disaini lahenduste deponeerimist patendiameti juures. Eesti ei ole seda võimalikuks ning vajalikuks pidanud.

Kui välislepingu järgi on kodanikul õigus oma loomingule kaitset saada, kuid faktiliselt see võimalus puudub, siis on tegemist pea rahvusvahelise skandaaliga. Igaühel on õigus Eesti Vabariik kohtusse kaevata, viidates välislepingu sätetele. Siiani ei ole seda õnneks juhtunud, kuigi igal aastal esitatakse maailmas üle veerand miljoni taotluse tööstusdisaini lahendustele kaitse saamiseks.

Mõistetavad on seaduseelnõu valmimisega seotud inimeste põhimõte «kaua tehtud -- kaunikene». Hea seaduse kirjutamine on keeruline ning kui tuleb arvestada kõikvõimalike rahvusvaheliste organisatsioonide soovitusi, siis pea ilmvõimatu. Mõnel juhul aga on seadusetus kahjulikum kui kehv seadus.

Ning veel, tööstusdisaini lahenduste klassifitseerimisel ei kasutata mitte Euroopa Liidu klassifikatsiooni, vaid nn rahvusvahelist klassifikatsiooni Locarno kokkuleppe järgi.

Selle kokkuleppega on ühinenud umbes 25 riiki, seega kaugelt enam, kui on Euroopa Liidus liikmesriike. Samas ei ole mitmed Euroopa Liidu liikmesriigid konventsiooniga ühinenud. Küllap puudutab Locarno kokkulepet ka riigikogus teisel lugemisel olev seaduseelnõu.

Nimetatud kokkuleppega ühinemine ei anna kahjuks midagi neile, kes oma toote disaini Eestis kaitsta soovivad. Artiklist täielikku masendusse langenud tootjale võib lohutuseks öelda, et teatud juhtudel on tema toote väliskuju (nt skulptuurteosed, tarbekunstiteosed, disaini- ja moekunstiteosed vms), samuti joonised ja eskiisid kaitstud autoriõiguse sättega. Kaitse on vajalik tööstusdisaini lahenduse seaduse järgi, kui (tarbe)ese on toodetav tööstuslikul viisil.