Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
NATO-l neli valikut
Odavaim on aidata uutel liikmetel ennast kaitsta. NATO tagaks «C³I» (komando, kontroll, kommunikatsioonid ja luure) ning logistilise toe, vastsetel liikmetel tuleks viia oma sõjavägi vastavusse NATO standarditega ning täiustada relvastust.
Lahenduse maksumus on 17 miljardit dollarit 10--15 aasta jooksul, mille katavad peamiselt uued liikmed ise. Kuna aga NATO ei eraldaks spetsiaalseid jõude Ida-Euroopat kaitsma, arvaksid uued liikmed -- ning potentsiaalsed vaenlased --, et NATO on lepingu «Artikkel 5» (kõigi liikmete kohustus üksteist kaitsta) osas mööndusi teinud.
Järgmise kahe alternatiivi puhul kohustuks NATO oma jõude kiiresti Ida-Euroopasse paiskama. Kümne hävitajate eskadrilli (umbes 300 lennukit) eraldamine--variant kaks -- lisaks kuludele 8 miljardit dollarit.
RANDi meeskond pooldab kolmandat varianti, mis eraldaks lisaks lennkitele veel viis väeosa uute liikmete kaitseks.
Hind tõuseks 42 miljardi dollarini 10--15 aasta jooksul, millest idaeurooplased kataksid 19%, NATO praegused liikmed kataksid 61%, täiendamaks sõjalisi võimsusi, mida vajadusel Ida-Euroopasse paisata, ülejäänu kaetaks NATO infrastruktuuri eelarvest, mida liikmed finantseerivad ühiselt.
Neljas alternatiiv on NATO staapide, õppepolügoonide ning baaside rajamine Ida-Euroopas, maksumusega 82 miljardit dollarit.
See on vajalik siis, kui NATO-l tuleb uusi liikmeid kaitsta ulatusliku rünnaku eest Venemaa poolt, mis praegu ei ole tõenäoline. © THE ECONOMIST NEWSPAPER LTD, LONDON 1996