Ajast, mil käibemaks oli kuum sõna

Arukuse võiduga lõppev ajakirjanduse käibemaksuga maksustamise lugu ei ole üksnes mõistuse võit kitsarinnalise utilitarismi üle. Selle aastaid kestnud draama järjekordses vaatuses peegeldub nagu kastetilgas kogu Eesti majanduspoliitika vägevus ja nõrkus. Järeldusi, mis jälle ja jälle pähe tulevad, on rohkem kui küllalt.

Kui draama ükskõiksele pealtvaatajale jääb sellest meelde esmajoones veendumus, et Eestis pole midagi muutunud ja hapukurgihooaeg tähendab ikka sedasama, mida ta tähendas kümme aastat tagasi, siis mina tahaks täna tähelepanu pöörata hoopis teistsugustele järeldustele.

Esiteks. Olgu majanduspoliitika liberaalne või sotsialistlik -- oma huve suudavad kaitsta need, kes on tugevad, energilised ja otsusekindlad.

Teiseks. Ka kõige veendunumad liberaalid ei ole lõpuni liberaalid. Veel enam, ma olen täiesti kindel, et ka meie kõige kangekaelsemad liberaalid on tegelikult lihtlabased dogmaatikud, kui mitte enam. Ainult et omaette küsimus on see, kus on see salapärane piir, mis lahutab liberalismi dogmaatikast.

Kolmandaks tuleb, nii ebameeldiv kui see ka ei ole, omaks võtta, et otsuste vastuvõtmise protsess nii valitsuses kui ka parlamendis ei ole ideaalne, st kuigi me tunneme sõnu, ei valda me keelt, mida riiki juhtides räägime ja kirjutame.

Võib ja tulebki ironiseerida otsustajate üle, kes otsuse langetamisel lähtusid lihtsalt keele loogikast, mis ütleb, et vabastatud ongi vaba, null, ning ei tähenda hoopis midagi muud.

Samas aga ei arva ma naiivselt, et kunagi sünnib Eestimaale nii palju kõigi teaduste korüfeesid, et nendest saaks formeerida nii riigikogu kui ka valitsuse.

Otsustajaid ei tule nahutada mitte sellepärast, et nad ei ole selgeltnägijad, nagu oli omal ajal kuningas Saalomon, vaid sellepärast, et nad kangelaslikult püüavad võtta vastu otsuseid neile esitatud ebatäpsete ja puudulikult selgitatud materjalide alusel, milles analüüsi osa praktiliselt puudub.

Täna võime juba loota, et otsustajate eksituse tõttu ajakirjandusturul olukord ei muutu ja vaimutoitu jätkub ka tulevaks aastaks. Kuid mulle jäi kõrvu kõmisema ühe põllumeeste liidri sapine märkus selle kohta, kuidas ajakirjandus oma hätta jäänud «lehmale» momentaanselt appi tormas ja talle sajaprotsendilise soodustuse säilitas, kuid ei taha samal ajal sõnagi kuulda sellest, et Euroopa Liidu kuues direktiiv soovitab ja lubab rakendada madaldatud käibemaksumäärasid inimese esmavajadusi rahuldavatele kaupadele, milleks on ka suur osa igapäevasest toidust, mitte ajalehed...

Eesti Vabariigis aga paistab olevat mitte nii, nagu on eurodirektiivides, vaid hoopis nii, et see, mis on lubatud Zeusile, ei ole lubatud härjale...

Kuigi ma ise ei ole käibemaksupoliitikas neutraalne, ei häiri mind täna siiski niivõrd see, mida vabastatakse käibemaksust, mida maksustatakse nullmääraga ning mida maksustatakse täie rauaga.

Häirib hoopis see, et nagu mulle tundub, võtame pea iga küsimust liialt lihtsustatult. Esimeses tähenduses tunduvad lihtsad süsteemid küll head, kuid kust sa hing neid elus ikka võtad. Elu ise on ju keeruline! Ning kui me seda keerukust ei arvesta või seda ignoreerime, ei tee me elu seeläbi mitte lihtsamaks, vaid hoopis veel keerukamaks. Ei vähenda probleeme, vaid sünnitame neid juurde.

Ehk lihtsustatult, kui me teeme käigukasti ja gaasipedaaliga auto asemele riistapuu, mis sõidab üksnes kas täie tambiga või siis seisab hoopis paigal, ei muuda me liiklemist ei lihtsamaks ega ökonoomsemaks, vaid saavutame midagi hoopis enneolematut.

Nii on ka lugu must-valge «ei» või «ja» stiilis majanduspoliitikaga. Seepärast oleks sobiv aeg hakata mõtlema kuuendas direktiivis lubatud viieprotsendilise käibemaksu soodusmäärale ja sellele, mis valdkondades seda kõige õigem oleks rakendada ning mida see kõik kaasa toob nii miinuste kui ka plussidena.

Ei ole mõtet ega ka mingit kasu olla suurem Euroopa Liidu liige kui need pärisliikmed ongi, sest sellega ei demonstreeri me mitte midagi muud, kui ainult seda, et me ei saa Euroopa Liidu majanduspoliitikast mitte midagi aru. Ja kui me viieprotsendilisele määrale õigel ajal mõtlema hakkame, hoiame ära ka uue mittevajaliku kokkupõrke ajakirjandusega.