Kas võimuvahetus pealinnas oli ootuspärane?

See, mis volikogus toimus, ei olnud meie jaoks veel päev enne umbusaldusavaldust ootuspärane, aga ta muutus ootuspäraseks neljapäeva hommikul. Ei ole ju võimalik, et midagi juhtub ja keegi ei tea sellest. Nii et neljapäeva hommikul oli meile teada, et midagi valmistatakse ette. Oli juttu ka umbusaldusest. Aga mulle tundub, et ka umbusaldajatel endil olid sel hommikul veel asjad natuke segased. Meie volikogu fraktsiooni koosolekul kell kolm oli aga juba pilt selge, mis meid ees ootab. Ja kuivõrd vähemusvalitsus on alati selline, et ta peab olema valmis ebameeldivusteks, siis pole tegemist mingi üllatusega.

Sellele küsimusele on raske vastata. Kõrvalseisjana on huvitav vaadata, mis linnavolikogus ja linnavalitsuses praegu sünnib, kuid oma igapäevatöös me selle võimuvõitlusega kokku ei puutu.

Meil on linnavalitsusega sõlmitud mõned rendilepingud ja seetõttu sooviks äri huvides, et säiliks mingisugune stabiilsus.

Hea, kui leitaks munitsipaalvara erastamise kohta mingisugune normaalne lahendus, mingid kindlad mängureeglid.

See, et Lepikson saab linnapeaks, on normaalne. Ta on juhtimises kogenud mees ja oskab loodetavasti linna asju edasi viia.

Ma arvan, et volikogus võib veel nii mõndagi juhtuda. Kõik sai alguse ju valimistulemustest. Paljud erakonnad said võrdselt hääli ja kuna nad üksteisega läbi rääkida ei suuda, siis võibki võimuvõitlus käima jääda.

Ettevõtja jaoks on kõige parem, kui säiliks stabiilsus. Stabiilsuse tagab aga see, et valitsus ei vahetuks, olgu või tegemist halva valitsusega. Praegu toimunud võimuvahetus toimus veel õigel ajal, kui see oleks toimunud paar kuud hiljem, oleks segadus veel suurem. Praegu ei oska ma eelistada ühtegi valitsust. Ma ei teadnud eelmist meeskonda, kellega Vilba oleks tööle hakanud, ega tea ka seda, kellega hakkab tööle Lepikson. Siiski arvan, et ettevõtjatena on nad edulised mõlemad.

Mina hiromantiaga ei tegele ja seetõttu ei oska öelda, kas see oli ootuspärane või mitte, aga ju ta vastab rahva tahtele.

Neljapäevased sündmused volikogus oli asjade loogiline jätk, objektiivne reaalsus.

Reformierakonnal ei ole enam midagi muud väita, kui et valik tehti muutuste ja võimu vahel. Kahjuks on nad sunnitud ikkagi tunnistama, et nemad olid need, kes selle asja untsu keerasid.

Kui nad oleksid tõesti tahtnud midagi Tallinnas muuta, siis oleks nad saanud seda ka kindlasti teha. Aga väita seda, et linna areng ja käekäik sõltub nüüd mingisuguse auto silmadest, siis andke andeks, pragmaatikuna ei saa ma seda kuidagi heaks kiita.