Lambakari pole hukule määratud

Kahemeetrine meremehe haridusega linnamees Tiit Tamme alustas talupidamist 1989. aastal. Ta on pidanud aja jooksul nii lehmi kui sigu, kuid on jäänud truuks ainult lammastele.

Tamme kutsub määgivaid hoolealuseid aborigeenideks, viidates nende segatõule. Tema talus kasvab 100 lammast ja 110 talle.

Võrreldes sajandi algusega on lammaste arvukus Eestis vähenenud ligi üheksa korda. Nõukogude ajal põhjustas selle piima- ja seakarja eelisarendamine, nüüd on lammaste arvu vähenemise tinginud nende liha madalam hind võrreldes muude kariloomadega.

Seda, et lammaste pidamine ennast ära ei tasu, Tiit Tamme ei usu. «Kui põhikari on viiskümmend pead ja sa müüd liha kaheksa krooniga eluskaalu kilogramm ning villa hinnaga 15 krooni kilo, tuleb aastakäibeks 34 500 krooni,» arvutab talunik. «20 000 krooni on kulud, ülejäänu on tööraha ja amortisatsioon,» lisab ta.

Kuna Tamme talus on põhikari praegu sada isendit, tuleb need summad kahega korrutada. Lisaks töötab Tamme talus kudumistöökoda. Iga päev kootakse kuni neli kampsunit, ühe kampsuni müügihind on Tallinnas 500 krooni, Pärnus 450, Helsingis 700 ja Stockholmis 1000 krooni. Minimaalne kasum ühe kampsuni müügist on kolmandik hinnast.

Praegu katab oma talust kogutud lambavill ainult kuuendiku kampsunikudumiseks vajalikust kogusest, ülejäänu tuleb sisse osta. Tiit Tamme on otsustanud seetõttu oma põhikarja kolme aastaga viiekordistada.

Taluperemees on oma «aborigeenide» seltsi võtnud ka lihatõugu lambaid.

«Aborigeenidel pole rinda, pole tagumikku, vaid ainult suur lai punnis kere,» osutab Tamme karjamaal söövatele kirjudele lammastele.

«Kui selline lammas kaalub näiteks 40 kilogrammi, on tal liha vaid 10 kilogrammi,» seletab Tamme. Seevastu lihatõugu lambalt võib saada liha kuni 50 protsenti looma eluskaalust.

Lambakasvatajate seltsi juhatuse esimees Peep Piirsalu väidab, et lambakasvatust võiks viljeleda ka söötis põllumaadel, mida viimaste aastatega on järjest juurde tulnud. Eriti sobivaks peab ta lambakasvatust saartel ja Kagu-Eestis, kus muude kariloomade kasvatamine ei õigusta ennast.

Piirsalu ei kiirusta Tiit Tammet kiitma. «Tema farmis pole kõik, nagu peab, eriti jõudluskontrolli osas,» väidab ta.

Vaatamata sellele elab lambakasvatusest edukalt ära kogu Tammede neljaliikmeline perekond, tööd saavad ka Vändra, Märjamaa ja Lelle inimesed.