Eestit vist enam investeeringud ei huvita

Lugesin huviga Äripäeva artiklit hotelli rajamise võimalikkusest Sakala keskuse kõrvale. Artikkel räägib ka Tallinna linnapea sekkumisest, mis minule kui endisele Londoni linnavolikogu liikmele teeb rõõmu.

Demokraatlikus maailmas määravad linna edasise arengu kindlaks linnarahva valitud esindajad. Muu hulgas otsustavad seda, millise arhitektuuri ja funktsiooniga hooned jätavad nad endast tulevastele linlastele. Oma tegevuses peavad nii maaomanikud kui ka kinnisvara arendusfirmad juhinduma just nendest põhimõtetest.

Linnarahva esindajad otsustavad, mis on linnale kõige otstarbekam nii visuaalselt kui ka majanduslikult. Selliseid otsuseid ei saa vastu võtta välisinvesteerijad, kuid koostöös nendega saab tõsta linna väärtust.

Käesoleval juhul kuulub maa valitsusele. Selleks, et anda maale väärtus, määrates kindlaks tema kasutamise eesmärgi, on vaja linnavõimude ja investeerijate koostööd.

Praegu asetseb sellel maal autoparkla. Niikaua kuni linnavalitsus ei ole otsustanud teisiti, on selle maa praegune väärtus õigus koguda parkimistasu. Selleks, et maatüki väärtust muuta, peab linnavalitsus otsustama, kas hakata seal kasvatama kartuleid, rajada sinna vabaõhubassein või ehitada hotell.

Majandusministeeriumi kantsleri jutt ja faktid räägivad teineteisele vastu. Artiklis mainitakse, et kantsler on Plaza hotelli ja riigile kuuluva Sakala keskuse vahel sõlmitud lepingu kohta öelnud, et «see on ainult paber, muud midagi». Rahvusvahelises äris ja eriti investeerijate jaoks on investeeringut saava riigi seaduste alusel koostatud dokument tunduvalt rohkem kui ainult paber.

Kui Eesti on muutnud oma suhtumist ja ei soovi enam meelitada endale investeeringuid, on palju riike, kes seda raha endale ihaldavad. Minu käsutuses olevad 150 miljonit dollarit lähevad siis mujale.

Artiklis ütleb majandusministeeriumi kantsler: «Plaza hotellile ei müü me mingit maad.» See on otseses vastuolus Plaza ja Sakala vahel sõlmitud lepinguga, millele on alla kirjutanud tollane majandusminister. Minister oli lepingule allakirjutamiseks saanud volitused valitsuse täiskogult.

See, et lepingu väärtust siis ei fikseeritud, vastab tõele. Selles etapis ei pidanud kumbki osapool õigeks leppida kokku maa hinnas, mille väärtuse saavad määrata ainult talle linnavalitsuse poolt antavad load. Ka Plaza ei soovinud kutsuda investeerijaid Eestisse ostma maad autoparklahinnaga ja ise arvestada hotellihinnaga. Samas võis Plaza kasutada oma käsutuses olevaid vahendeid (k.a Inglismaa valitsuse abi), et määrata kindlaks, kas sellele kohale hotelli rajamine on linnale otstarbekas nii majanduslikult kui ka poliitiliselt.

Praegusel majandusministeeriumil on viimane aeg asuda täitma enda ees seisvaid ülesandeid õiglaselt ja salatsemata. Just nii kirjutas hotelliprojekti rahastav maailmapanga finantsorganisatsioon IFC praegusele ministrile saadetud kirjas. Vastust kirjale ei ole veel tulnud.

Rahvusvaheliste investeerijate ja eriti hotellimajandusse investeerida soovijate arv maailmas on piiratud. Isiklikult mulle Eesti meeldib, kuid ma tunnen talle kaasa, kui riigi kõige olulisema ministeeriumi juhtivametnik ütleb, et riigile kuuluva asutuse poolt sõlmitud leping on «ainult paber, muud midagi».