Meedia Vargamäe

Tõnissoni Tartus ilmuv Postimees ja Pätsu Tallinnas ilmuv Päevaleht olid sajandi esimesel poolel kaks vargamäelikult põikpäiset naabrit. Mõlemal oli Eestimaal oma asi ajada. Nüüd on lõhe Tartu ja Tallinna päevalehtede vahel sama sügav. Vaid poliitilised huvid on asendunud majanduslikega.

Kuus viimast aastat on Eesti ajakirjandusturul käinud pidev Postimehe ja Eesti Ekspressi grupi (nüüd Meediakorp) vägikaikavedu. Mart Kadastik ja Hans H. Luik on selle ajaga üles ehitanud kaks Eesti suurimat meediakontserni, mille turuväärtus võib mõlemal ulatuda kuni 500 miljoni kroonini. Armutu konkurents, mis tekitas mõlema juhi vahel pidevaid ärilisi ja isiklikke pingeid, on loonud kaks meediaorganisatsiooni, mis on omavahel emotsionaalselt ühitamatud.

Kuid sellel turuvõitlusel oli ka positiivne mõju ajakirjanduse arengule. Luik oli sunnitud Eesti Ekspressi hiigelkasumid investeerima tagasi ajakirjandusse. Headel aegadel ulatusid Eesti Ekspressi kuukasumid 1 miljoni kroonini, millega see ajakirjanduslik projekt oli vaieldamatult 90ndate majanduslikkult edukaim. Luige nn new money hakkas konkureerima Tõnissoni rahvusvahelistelt turgudelt pärit investeeringutega ning Bonnieride poolt Äripäeva paigutatud know-how'ga. Konkurents kiirendas ajakirjanduse arengut ja lugeja nautis enesele teadmata meediaomanike mujal teenitud kapitali. 15. mai Eesti Ekspressis on Luik Kadastiku suhtes avalikult õel. Ta räägib vaid kahest kirjastajast, Heldur Tõnissonist ja Hans H. Luigest, kelle otsustada on Eesti ajakirjanduse tulevik. Ning mõlema alluvatest, Mart Kadastikust ja Gunnar Kobinist, kes oleksid võinud sagedamini tööasjus kohtuda. Luik rõhutab, et erinevalt temast pole konkurent Kadastikust saanud firma omanikku. Tegelikult on mõlemad täitnud firmade arengus kattuvaid funktsioone.

Rünnaku tegelik põhjus on teada vähestele. Nimelt tegi Luik Kadastikule ettepaneku loobuda aktsiate müügist Norra Schibstedile, ühendada Postimees ja Meediakorp ning viia uue kontserni aktsiad börsile. Kadastik vastas eitavalt. 34 % Postimehe aktsiate emiteerimine norrakatele oli juba otsustatud. Vastuabinõuna taasalustas Luik Meediakorpi aktsiate müügi läbirääkimisi Mariebergiga, mis on Bonnieride kontrolli all.

Vargamäelik jõuproov jätkub ka pärast viikingite kaasamist. Schibsted ja Bonnier ei tule Maarjamaa mehi lepitama ega meediaturgu läbirääkimiste teel mõistlikult jagama. Nad on ka Rootsis lepitamatud konkurendid. Põhja-Euroopa meedias on nii, et norrakad võidavad ajakirjandusturgu Rootsis, rootslased Soomes ning soomlased ja eestlased kaotavad positsioone kodus, olles liiga nõrgad haarama lisa naaberturgudelt.

Postimehe ja Meediakorpi ühinemisel sündinud kontsern oleks kontrollinud 80% Eesti trükimeediast. Bonnieridele kuuluv Äripäeva Kirjastus oleks jäänud ainsaks arvestatavaks erapooletuks kanaliks. Trükiajakirjandus oleks olnud küll eesti kapitali, kuid liialt monopoolse kapitali kontrolli all.

Monopol oleks ilmselt teinud Eesti Päevalehest suurima üle-eestilise päevalehe, Õhtulehest oleks saanud üle-eestiline ainus tabloid ja Eesti Ekspressist Kuvalehti või Newsweeki sarnane kvaliteetajakiri. See ei rahuldanud just Postimehe omanikke ja juhte, kelle prioriteediks on Postimehe areng.

See, mis sajandi esimesel poolel ei tulnud mõttessegi poliitikutel Tõnissonil ja Pätsul, ei sünni sajandi lõpul ka ärimeeste Kadastiku ja Luige vahel. Pole mõtet otsida, kummal pool on tõde või õigus. Vargamäelikult jätkub seda kas mõlemale või pole seda üldse. Nii sajandi algul kui lõpus.