Hea pangandustava -- kelle huvides?

Pankade tegevuses järgitavaid eetilisi reegleid mõistetakse hea pangandus-tavana. Need on enamikus riikidest välja töötatud 90ndate alguses. Kuivõrd dokumendid on reeglina koostanud pangaliidud, saab sellest järeldada, et initsiaatorid olid pangad ise.

Eesti pangaliidu juhatus võttis hea pangandustava vastu septembris 1996. Kuna 1994. aasta lõpul vastu võetud krediidiasutuste seadus nõuab hea pangandustava järgimist ja lubab selle rikkumise korral Eesti Panga presidendil nõukogu loal kehtestada rikkuja üle tähtajalise järelevalve (§ 61), siis võib tekkida arvamus, et Eestis on keskpank heade pangandustavade järgimisest enam huvitatud kui kommertspangad.

Hea pangandustava eesmärk on kaasa aidata krediidiasutuste üksteisemõistmisele, ausale ja vabale konkurentsile ning pangasüsteemi arengule ja hea maine tagamisele.

Eesmärgipüstitus viitab sellele, et hea pangandustava väljatöötajad on mõistnud selle kasulikkust pankadele endile.

Siiski sunnib Eesti tegelikkus allakirjutanut kahtlema, kas kõik pangaomanikud ja töötajad on ikka tunnetanud hea pangandustava järgimise vajalikkust ja kasulikkust.

Hea pangandustava näeb ette, et kliendi ja panga vaheliste suhete aluseks on vastastikune ausus ja usaldus. Vihje klientidesse mittevõrdväärsest suhtumisest annab juba seegi asjaolu, et meie pankade teenindussaalides pole häid pangandustavasid tutvustavaid voldikuid. Ju siis kliendid ei peagi nendest informeeritud olema.

Usaldust saab võita vaid avameelsusega. Kui aga hinnata, kui adekvaatselt pangad teavitavad kliente ja avalikkust oma tegevusest, siis võib märgata nii enda põhjuseta kiitmise juhtumeid (nt mõned rahvusvahelistumise projektid) kui negatiivse informatsiooni varjamise püüdeid.

Sageli võtab selle infotühiku täitmise enda ülesandeks ajakirjandus. See on ühest küljest tänuväärne ja distsiplineeriv, kuid teisest küljest võib siin tekkida ka informatsioonilünkade tõttu asjatut müra.

Pankadepoolne hea pangandustava eiramine on oksa saagimine, millel ise istutakse.

Oletan, et kui Eesti Maapanga olukorda poleks pikka aega püütud ilustada, oleks lahendus võinud saabuda varem ning hoiustajatele ja riigile valutumalt. Samuti võib Eesti Hoiupanga klientide hulgas viimaseil nädalail puhkenud paanika taga aimata pigem Daiwalaenu halli varju kui konkurendi karvast kätt.

1991. aastal Soome panganduskriisi põhjusi analüüsinud Unto Luukko jõudis artiklis «Pangad, seadus & eetika. Mida kasiinomajandus õpetas?» (Suomen Kuvalehti) järeldusele, et põhiline süü seisnes pangandusregulatsiooni liberaliseerimises. Ilmselt viitab Luukko sellele, et suurenenud vabadused eeldasid ka pankade suuremat distsiplineeritust ja enesekontrolli, millest nähtavasti jäi aga vajaka.

Kui meie pangad suudavad hakata kõrvalekaldumatult juhinduma heast pangandustavast, on võimalik praegune usalduskriis panganduses siiski ületada ka pangandusseadustikku oluliselt karmistamata.