Ukrainasse investeerimine ei ole lihtne

Ukraina on Eesti ettevõtjatele huvipakkuv maa. Ukraina tootmis- ja tarbimismahud ning sealsete ettevõtete majandusraskustest tulenevad suhteliselt soodsad partnerlustingimused on väga peibutavad. Eesti investeerijate tegevust soosivad ka Eesti-Ukraina head poliitilised suhted: alla on kirjutatud vabakaubandusleping ja riikidevaheline investeeringute kaitse leping.

Kuid konkreetse ja usaldusväärse info hankimine Ukrainas ei olegi nii lihtne. Telefoniraamatud on väikesed ja infotelefonid ei leia vajalikku informatsiooni või halvemal juhul vastavad lühikese ukrainakeelse kommentaariga.

Kohalike firmade elektroonilised andmepangad ja ajakirjandusmaterjalid pole enamasti ülevaatlikud. Tavaametnike käest midagi küsides jääb tihti mulje, et oma põhiülesandeks peavad nad igasuguse ametliku info leviku tõkestamist.

Palju kasu on aga kõrgete riigiametnike heast tundmisest, sest ilma kõrge soovituseta ei pruugi potentsiaalne investor huvipakkuva ettevõtte väravast kaugemale pääseda. Päris head infoallikad on kõikvõimalikud erialaliidud jms, kes üldjuhul on küllaltki koostööaltid. Kasulik on osaleda kohalike äriklubide üritustel.

Olles nõustanud mitmeid Eesti firmasid, kes Ukrainas kontakte otsivad, võin kinnitada: kohapeal võib selguda, et perspektiivikana reklaamitud ettevõte on tegelikkuses rusuhunnik, mis esimese investeeringuna vajab buldooserit. Samuti võib ettevõtte juhtkonna esialgne koostöösoov ootamatult vaibuda, millele vihjab see, kui lubatud ettevõtte majandustegevust kajastavad andmed jäävad esitamata ja raskusi on ettevõtte juhtkonnaga kontakteerumisel. Esimesi kätte saadud andmeid Ukraina ettevõtete majandustegevuse kohta ei tohi pidada eriti usaldusväärseteks. Kohapeal võib aga oodata ka positiivseid üllatusi, näiteks võib konserveerituna seista täiesti uus ja moodne, kuid üliväikse bilansilise väärtusega tootmisliin, mille käivitamiseks piisab minimaalsest investeeringust. See tähendab, et nii mõnegi ettevõtte tehniline tase on üllatavalt hea.

Enamiku Ukraina ettevõtete põhiprobleemideks näivad olevat terav käibevahendite puudus ja toodangu müügi algeline korraldus.

Olles leidnud meelepärase ettevõtte ja saavutanud juhtkonnaga hea läbisaamise, algab ühisprojektide vaagimine. Koostööks riigi osalusega ettevõtetega on alternatiivseid võimalusi, mille leidmine eeldab aga kohalike seaduste head tundmist ja kõrgete riigiametnike toetust.

Juba erastatud ettevõtetega ühisprojektide arendamist raskendab tuumikomaniku puudumine. Ukraina valitud erastamisvariandi tõttu, mille kohaselt on erastamisel eelisõigus ettevõtte töötajatel, on tekkinud üsna tihti olukord, kus 5--6 miljoni Eesti krooni suuruse bilansimahuga ettevõttel on 600--700 eraisikust aktsionäri. Et niisugusel juhul soovitud otsust vastu võtta, on vaja teha palju tööd, et veenda ettevõtte juhtkonda ja kollektiivi oma investeerimisplaanide usaldusväärsuses.

Kokkuvõtteks võib öelda, et investeerimine Ukrainasse on küll mõnevõrra keeruline, aga perspektiivikas.