Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kaks sammu edasi, garantii tagasi
Eesti valitsus on astunud esimesed konkreetsed sammud Venemaa-krii-sist kui mitte jagusaamisel, siis vähemalt arusaamisel -- peaministri majandusnõunik Heido Vitsur ja rahvussuhete nõunik Jevgeni Golikov on Moskvas. See on kõige efektiivsem majanduspoliitika, mida riik saab ajada.
Riik võib ja saab sekkuda majandusse spetsiifilisel moel, milleks on ajada asju riikide tasemel, tehes lobitööd ministrite, miks mitte ka presidentide, kuningate, vürstide ja ?eikide kaudu. Siia valdkonda kuuluvad (vaba)kaubandusprintsiipide kokkulepped, pääs ülemaailmsesse kaubandusorganisatsiooni WTO, turu avamine oma riigi kaupadele, võitlus Eesti ekspordi tollitõkete vastu, samuti piirilepingu sõlmimine Venemaaga. Kui valitsus keerutab Toompeal pöidlaid ja mõtiskleb vääramatu jõu üle, ei võida Eesti majandus kokkuvõttes mitte midagi.
Sel ettevõtjal, kes praegu maksab soliidset tulumaksu, on õigus maksuraha eest ka midagi vastu saada. Samas on ettevõtjal üldjuhul raskem pääseda teise riigi võimukoridoridesse. See ei olegi tema ülesanne.
Väga positiivne on ka Eesti ja Läti põllumajandusministrite kokkusaamine, kus tõenäoliselt vaidluste käigus kohustati Lätit vabakaubanduse lepetest kinni pidama. Just sellist majanduspoliitikat on vaja.
Negatiivne tendents Venemaa-suunal seostub meie praeguse liiderpanga tegevusega. Hansapank on veendunud, et valitsus peab ettevõtjaid toetama ja garanteerima nende laene 300 miljoni krooni ulatuses. Mis on ühele kommertspangale meeliülendavam kui anda laenu riikliku garantiiga -- risk puudub ju täielikult!
Eriti sisukas ei tundu ka ettepanek rublade konverteerimise skeemist mingi Saksa kommertspanga kaudu.
Endastmõistetavalt on iga skeem, mis kogu raha ära ei söö, Venemaa võlgade kättesaamiseks hea. Paljude vahendajate kaudu tehes ei pruugi selles kindel olla.
Selge on ka see, et Saksamaal ei konverteerita ühtegi arverubla dollariks, niisamuti kui ka Eestis. Konverteerimine käib ikkagi Venemaal, kus Saksa pangal on korrespondentarve. Korrespondentpanganduse põhimõtte järgi liiguvad rublad arvelt arvele lõppkokkuvõttes Venemaal, nii nagu dollarid liiguvad arvelt arvele USAs. Kui millestki üldse uue skeemi puhul rääkida, siis ligipääsust rublade konverteerimisele Venemaal.
Praegu tundub, et pigem tahab Hansapank kogu ettevõtmisele soliidsust lisada, et kergemini ka Eesti maksumaksja raha sellesse kaasata. Aga see on puhas spekulatsioon. Maksumaksja rahale panuse tegemine -- ükskõik, kelle peas see mõte peaks tekkima -- on kindlalt vabaturumajanduse põhimõtetest kaugenev skeem.
Kaubandussuhted mistahes riigiga, sealhulgas Venemaaga, on igal juhul kasulikud. Kui kusagil on olemas turg, siis miks mitte müüa. Ainult tagantjärele tarkus on näpuga näidata, et miks te Venemaale viisite, miks te läände ei müünud jne.
Kuna Venemaa on suur riik, siis on ka seal toimuvate protsesside inerts suur. Kriisist väljatulek võib võtta aega, kuid raske on uskuda, et riik jätab inimesed lausa nälga. Aga raske on hõlmata vene hinge...
Mati Feldmann on Äripäeva kolumnist.