Keda ei ärritaks valetamine

Maksuameti peadirektor on ajakirjanduse vahendusel välja pakkunud, et temast tahetakse lahti saada, kuna tema ametkond astus kellelegi varbale või torkas nõela herilasepessa.

Täiesti nõus. Seaduserikkumised, valetamised ei kuulu vist ühegi riigi maksuameti põhitegevuse hulka. Veidi kõhe olekski, kui keegi ennast ühe riigiametniku selletaolise käitumise pärast puudutatuna ei tunne.

Diveci kontori ründamisele järgnes avalikkuses ootusmoment -- mis ikkagi toimus, kas selline asi on võimalik? Kuigi aktsiooni (ei vasta seaduses sätestatule) käigus Divecist ära viidud pabereid ei saa kasutada kohtus tõestusmaterjalina, sobivad need ideaalselt avalikkuse lollitamiseks. Teine asi on see, millised paberid tegelikult viidi ja millised on välja mõeldud kampaania õnnestumiseks.

Maksuameti uusima harrastuse põhivahendit, ajakirjandust, jälgides võib arvata, et ses ametkonnas ei tule pikka aega fantasööride põuda. Jutud sadadest kastitäitest salapaberitest, süüdistus ümbrikupalkade maksmisest töötajateta holding-firmas ja muu taoline sunnib lugupidavalt suhtuma vaid maksuametnike mõttemaailma värvikusse.

Ei taha sugugi nõus olla, et maksuameti peadirektor on tänases Eestis see, kellele liiga tehakse. Divec on üle kahe kuu pidanud taluma maksuametnike laimavaid süüdistusi. Esialgu lootsime, et maksuamet ja politsei mõistavad oma eksimust ning jätkavad põhitööd, nii nagu seadused seda ette näevad. Olime liiga sinisilmsed -- arvestatud oligi, et kuni kohtuotsuseni (sissetungi seaduslikkusest) tuleb Divec teha süüdlaseks kõiges, mida inimesed ühelt firmalt veel uskuda suudaksid. Ka aeglane kohtusüsteem kuuleks poole aasta jooksul väga ühepoolset infot. Au kohtunikule, kes suudab ses müras vandele truuks jääda.

Divecit rünnanud politseinikud ja maksuametnikud väitsid juba esimesel päeval, et nagunii on nende tegevus kaebamist väärt, seega pole olulist vahet, kas nende tegutsemine on vähem või rohkem robustne. Ja seda oli ka näha.

Usun, et tavakodanik tunneb ennast ebamugavalt. Küsimus pole ju tegelikult Divecis ega ses, et Eesti seadused suhtuvad päris heatahtlikult offshore'idesse ja nende kasutamisse. Küsimus on selles, et kui riigiameti töö vajab tulemusi, ei saa seadused olla ometi takistuseks. Kui aga jõustruktuur jätab seadused teisejärguliseks, ei suuda ka kõige ausam kodanik end kindlalt tunda.

Oma edust pimestatud maksuametnikel ja asjaga seotud politseinikel ei jätkunud mingil hetkel enam taipu teha vahet tegelikkusel ja oma väljamõeldistel. Lühikestel jalgadel seisid valed USA survest Eestile ja rahapesust. Nii tõmmati ajakirjandust alt väljalekitatud pankade lepingutega ja ajakirjandus tekitas liberaalsest krediidiasutuste seadusest ise rahvusvahelise skandaali.

Valest kohast otsitud seaduserikkumine pahandas pangandus- ja teisi seni asjasse mitte segatud ringkondi. Enda tagasitõmbamise serveeris maksuamet kui tundmatute jõudude surveavalduse maksuameti peadirektorile.

Loodan, et väike tagasilöök annab maksuametnikele ja politseinikele võimaluse tutvuda seadustega. Kindlasti on korrektse tegutsemise puhul eksimusprotsent nullilähedane ehk ligi 100% võrra väiksem kui praegu. Politsei ja maksuameti korrektse aktsiooni puhul polnuks aga võimalik praegust kampaaniat läbi viia -- täpselt protokollitud dokumentatsioon näidanuks peamiselt Diveci töötajate isiklikke asju, õpikuid, raamatupidamisteenuse algdokumente. Ei midagi sellist, mida praegu serveeritakse ajakirjandusele kui Divecist leitut.

Tõenäoliselt jätkab maksuamet uute juttudega veel vähemalt seni, kuni temast tüdinetakse või saabub Diveci kaebuse suhtes halduskohtust vastus. Ilmselt tuleb seda kaua oodata. Seni võib juhtuda nii, nagu on olnud mõnigi kord varem -- valedele rajatud lahmivad süüdistused tabavad valet märki.

Autor: Erik Vallaste