Maksureform -- õnnestunud PR

Eesti kavatsus kaotada ettevõtte tulumaks on huvipakkuv algatus. Neid riike, kes seda on proovinud, võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Tavaliselt käituvad valitsused vastupidi -- üritavad leida võimalikult palju allikaid, kust ammutada riigi järjest kasvavate vajaduste katteks vahendeid. Pole ju maailmas ühtki riiki, kel poleks vaja rohkem raha, kui talle parasjagu laekub. Idee on tavatu, seepärast ka hinnangud vaimustusest täieliku eitamiseni.

Kindlasti on tulumaksuvabastusel mingi majanduslik efekt Eestis tegutsevatele ettevõtetele -- jätab neile vabamad käed, rohkem raha ettevõtte arendamiseks. Kuivõrd see mõjutab välisinvestoreid Eestisse rohkem raha paigutama, mida Eesti ootab, on küsitav.

Mis õieti investoreid huvitab, kas taasinvesteerida Eestis teenitud kasum Eestis või saada dividende? Kui ka dividendid oleksid maksust priid, ei tekiks mingit küsimust, Eesti pakuks selget eelist investoritele. Kuigi tõenäoliselt annab maksureform ka praegusel kujul Eestile eelise võrreldes Läti ja Leeduga, mistõttu on mõistetav nende riikide valuline reageering. Soomlaste ärevuse paneksin infopuuduse arvele. Paljudele jäigi esmapilgul kahe silma vahele seik, et dividendid maksustatakse. See nullib investorite eufooria.

Tõsised investorid -- Nokia, Ericsson, ASG jt -- on juba siin, aga teistel põhjustel, nendeks on turg, madalad tootmiskulud ja üldine palgatase, küllalt kõrgelt haritud tööjõud. Need on tegurid, mida potentsiaalne investor eelkõige kaalub, kui otsib rahapaigutusvõimalusi.

Idee majanduslikku mõju on raske objektiivselt hinnata ka seetõttu, et selle tehnilise teostuse üksikasju alles hakatakse tõsisemalt arutama. Praegu oleks Laari valitsus justkui teatanud: nüüd on õhk, mis meid ümbritseb, kõigile tasuta, aga selle osa õhu eest, mis tuleb läbi akna tuppa, peab endiselt maksma. Kuidas seda õhuhulka mõõta kavatsetakse ehk kuidas hakatakse dividende maksustama, ei tea ilmselt idee autoridki.

Veel üks nüanss -- Eesti seaduste järgi peavad riigieelarve kulud ja tulud olema tasakaalus. Valitsus päris eelkäijalt hulga probleeme, neist keerulisim oli ülioptimistlike prognooside järgi koostatud eelarve. Küsitav, kas valitsus suudab tuleva aasta kulutusi veel pea samavõrra tänavusega kokku tõmmata. Kui see õnnestubki, võib arvata, et mõni riiklik programm sellega kannatab.

Idee majanduslikust väärtusest hinnatavam on selle poliitiline tähendus. Valitsuse ees tuleb müts maha võtta, sest ta näitab täpselt, kus ta seisab. See on mõningane kergendus, eriti pärast 1994. aastale järgnenud segaseid aastaid.

Laari esimese valitsuse aastad olid otsustava tähtsusega Eestis -- suundumine turumajandusele. Praegu on näha taas enam-vähem selget suundumist. Arvan, et lähiaastail viib see lõpuks poliitilise süsteemi selginemiseni -- tekib selgem jaotumine vasak- ja parempoolseteks ning amorfne grupp, mis on seotud isikutega, kes nimetavad end kompetentseiks administraatoriteks, hakkab Eesti poliitilises elus mängima järjest väiksemat rolli. Valijaile muutub asi selgemaks ja valiku tegemine kergemaks -- otsustavad ideed, mitte isikud.

Tulumaksuvabastus on osutunud õnnestunud reklaamiks -- Eestist räägitakse maailma majandusringkondades praegu palju. Berliini müüri langemisega alanud ajajärgul on moodne olla liberaalne. Sellega on Eesti kindlalt esireas. Ei usu, et Eestil tekiks probleeme ELiga, nagu väidavad idee vastased. Eesti diplomaadid on teinud ELile lähenemisel naabritest edukamalt tööd, Eestit paremini reklaaminud -- eeskätt majanduse avatusega.

Arvan, et maksureformi suhtub EL küllalt neutraalselt. EL kardab vaid dumpingut, aga selle ja tulumaksuvabastuse vahele ei saa võrdusmärki panna. ELil oleks väga raske protesteerida tulumaksuvabastuse vastu, sest nad on ju lubanud ühe samasuguse erandi ja väga lähedal -- Iirimaal. Kui Iirimaa võib, miks siis ei tohiks seda teha Eesti?

Autor: Bo Kragh