Uued mõtted tõid buumi

Sellise järelduse teeb Bengt G Mölleryd oma doktoriväitekirjas, mis käsitleb mobiilteleside arengut Rootsis viimasel poolsajandil.

Paljud võtted, mida praegu kasutatakse kogu maailmas, said alguse Rootsis.

Nii näiteks oli jaemüügiketi Geab juht Bob Erixon esimene, kes seadis müügi hõlbustamiseks sisse telefoni liisimise võimaluse.

Kui ta 1984. aastal isa autopoes telefone müüma hakkas, oli liitumisleping vaid ühel protsendil Rootsi elanikkonnast. Mobiiltelefon oli tavainimese jaoks liiga kallis, makstes praeguse raha väärtuse järgi 45 000 Rootsi krooni.

Idee polnud uus mitte üksi Rootsis. Edu ei lasknud end kaua oodata ning mitu aastat müüs Erixoni ainus Stockholmis asuv Geab-pood kogu Rootsi kohta kõige rohkem NMT liitumislepinguid.

Kümme aastat hiljem müüs Erixon müügiketi 200 mln Rootsi krooni eest rahvusvahelisele firmale Unisource.

Kui Erixon oli esimene, kes telefone n-ö välja üürima hakkas, siis Comviq oli esimene operaator, kes hakkas kliente ostma. Firmal tuli midagi välja mõelda, kui mobiilside kasv ühel hetkel peaaegu soikus. Aasta oli 1992. Sektoris, mis enne kasvas 40protsendilises tempos, oli kasv aeglustunud 15 protsendile.

1993. a, kui Comviqi tegevdirektoriks sai Lars-Johan Jarnheimer, hakkas firma telefonidele kaasa pakkuma sooduspakette 4000 Rootsi krooni ulatuses. Telial ja Europolitanil tuli eeskuju järgida ning rootslastel tekkis taas huvi -- 1994. a kasvas liitujate arv 66%.

See ei tulnud odavalt. Korraga oli klientide saamine mobiilside operaatori jaoks niisama kallis kui uue võrgu väljaehitamine, kirjutab Bengt G Mölleryd.

Kulude vähendamiseks hakkas Comviq mobiiltelefonidele spetsialiseerunud müügikettide asemel edasimüüjatena kasutama muu elektroonikaga kauplevaid kauplusi. Need olid harjunud suurte kogustega ning väiksema vaheltkasuga. Sellega oli Comviq loonud eeldused massturu tekkeks.

Rootslased olid ka esimesed, kes andsid ühel ja samal turul tegevusloa veel kolmandale GSM-operaatorile.

Idee ei tulnud konkurentsiametilt, vaid Europolitani (praegu Nordic Tel) rajajalt Mats Ljunggrenilt ja Ulf J Johanssonilt. Valitsuse veenmiseks kaasati firma omanikeringi Rootsi suurettevõtteid, kelle huvi väideti olevat pikaajaline. See pidi tagama, et tegemist ei ole lühiajalise avantüüriga, mille eesmärk on kiire kasumi teenimine.

13. detsembril 1990 sai Europolitan kolmanda litsentsi. 1993. a müüsid «pikaajalised» investorid Volvo, SAS ja Trelleborg oma osaluse USA mobiilside hiiglasele Airtouch.

Bengt G Mölleryd, kes kaitseb oma väitekirja 19. oktoobril Stockholmis Kaubanduskõrgkoolis, väidab, et Erixoni, Jarnheimeri ja Lunggreni panus on samuti väga oluline Rootsi mobiiliime seletamiseks, kus mullu müüdi telefone ja teenuseid kokku 20 miljardi Rootsi krooni eest.

Sektori viimane suurem uuendus tuleb aga Itaaliast, kus võeti esimesena kasutusele ettemakstud kõnekaardid. See on veel üks kinnitus Möllerydi väitele, et mobiilside areng sõltub paljuski uuendustest turundusmeetmete alal.

Vt. ka Mobiiltelefonide müük Rootsis

Autor: ÄP

Hetkel kuum