Töötajad ei tööta, puhkajad ei puhka

Ma ei tea, kas ma avastan jalgratast, aga üks kivike majanduse puzzle'is on taas oma kohale saanud, nimelt püsivate ja muutuvate asjade nimistus. See on palk: püsipalk ja muutuv palk, tunnipalk ja ühekordne honorar, aastapalk ja boonuspalk jne.

Ses mõttes siirdub palk samasse nimistusse, kus on juba varem näiteks laenuintress (nii püsi- kui uju-), tootmiskulud (nii püsi- kui muutuvad), investeeringud kas võlakirjadesse või aktsiatesse. Tegelikult polegi millegi üle imestada -- me tunneme ju konstante ja muutujaid.

Kooskõlas ühtse maailmapildiga peaks töötaja eelistama boonustega seotud palka siis, kui asjad lähevad ülesmäge, näiteks müügikäibed suurenevad. Kui käibest läheb mingi protsent palgaks, siis on head võimalused teenida; kui käibed suurenevad, on teenimisvõimalused väga head. Kui aga majandus võtab suuna alla, jahtub maha nagu hilissügisene ilm, tuleks töötajal teona oma karpi tagasi tõmbuda (osad liigid sulevad ava veel lubjast kaanega). Tuleb otsida endale fikseeritud palgaga, veel parem kui aastapalgaga, töökoht ja püüda rasked ajad üle elada.

Tähtis on -- täpselt nii, nagu muudegi asjadega siin elus -- õige hetke äratabamine. Kui töötaja teeb kas siis majanduse või, miks mitte, iseenda tipus olles otsuse minna üle fikseeritud palgale, ei jõua ta end hiljem ära kiita. Samas kolleegid rabelevad, et kokkutõmbuvast turust viimast võtta. Nad ületavad kiirust nii maanteel, mis on karistatav, kui koduses elus, mis on taunitav. Et majandustsüklid kipuvad kestma kaunis kaua, üldjuhul mitu aastat, aitab hilisemgi otsus siin asja parandada.

Aga nagu algab tõus -- jällegi on ajastus tähtis -- tuleb avada oma koda uutele tuultele ja kõik eelnev peast pühkida. Välja tuleb kaubelda boonuspalk ja hakata kohe tegutsema. Tööandja on isegi meeldivalt üllatunud, et kõik ei nõuagi fikseeritud põhipalka, vaid soovivad tõsist tööd teha ja firma käivet suurendada. Olles esimeste hulgas, õnnestub tõenäoliselt boonuse protsent ja müügikäive tihedalt teineteisega siduda, sest siiani on käibed ju olnud väiksed.

Tööandja ja töövõtja arvamused on palgaküsimustes üldjuhul siiski vastandlikud, seda ka fikseeritud ja boonuspalka puutuvas. Kui kõik läheb ülesmäge, kirjutaks ettevõtja töölepingusse meeleldi fikseeritud palga. Käibed suurenevad, aga palka polegi rohkem vaja maksta.

Ei saa siiski välistada, et suurepärasest konjunktuurist hoolimata töö ei edene, sest töötajal pole mõtet rabelda, kui parem töö ei suurenda palganumbreid. Tööandja võib sattuda niiviisi dilemma ette: töötajad ei tööta, puhkajad ei puhka, nagu Murphy seadus sätestab. Tõenäoliselt ajavad töötajad töö ajal omi asju ja need, kes parasjagu puhkusel, uurivad uusi ja paremaid töövõimalusi.

Seevastu langusperioodil hoiaks töötaja erksa müügikäibest sõltuv boonuspalk. Kui aga käibed täiesti kokku kuivavad, läheb töötaja minema. Aga langusperioodil ongi tarvis töötajaid koondada, nii et kaks kärbest ühe hoobiga.

Vaatame tagasi umbes viiele viimasele aastale. Aastal 1994 jõudis kätte meie lähiajaloo sügavaim põhi sisemajanduse kogutoodangu mõttes. Ent just siis pakkusid esimesed firmad fikseeritud, praktiliselt preemiavaba aastapalka. Seega tajusid ettevõtjad, et aeg on küps. Ent viimase aasta languse jooksul märkab tunduvalt rohkem väljendit «töötulemustest sõltuv palk». Silmad otsivad visalt konkreetset numbrit, mis varem kuulutustes oli, aga nüüd on sealt kadunud. Selle asemel on nii-öelda määramata piirides muutuv number.

Murphy seadus sätestab õnneks sedagi, et muutujad ei muutu, konstandid ei püsi ehk kõik siin maailmas on suhteline. Samamoodi ei pretendeeri täielikule veendumusele seegi kirjatükk.

Autor: Mati Feldmann