Maanteemull

Tsiviliseeritud riikide demokraatiates tagab poliitilise stabiilsuse aastasadadega juurdunud tava -- poliitikutel tuleb oma opositsioonis öeldud sõnade eest valitsusse jõudes vastutada.

Eesti ei ole kahjuks arenenud demokraatiaga riik. Eelmises riigikogus tegeles praegune valitsuskoalitsioon selliste seaduste läbisurumisega, mis pidid tolleaegse valitsuse tegutsemisvõimalusi piirama.

Saatuse iroonia tõi aga need oma pesa poliitilised reostajad kevadistel valimistel võimule. Kogu võimul oldud poolaasta on nad nüüd tegelenud enda poolt omal ajal heaks kiidetud seaduste peatamise, külmutamise ja edasilükkamisega. Kannatajaks ei ole seejuures ainult invaliidid, pensionärid ja teised riigi sõnapidamisele lootvad elanikkonnagrupid. Seadusemulle puhuti ka näiteks teedemajanduses.

Silmapaistvaimaks silmakirjatsejaks on praeguses valitsuses kujunenud teede- ja sideminister Toivo Jürgenson. Opositsioonis istudes mängis ta fanaatilist autosõitjate huvide kaitsjat, nõudes kütuseaktsiisi sihtsuunamist teede remontimiseks ja ehitamiseks. Olevat ebaõiglane sundida autokasutajat bensiiniaktsiisiga riigieelarve auke lappima. Selle aasta märtsis kuulutaski president välja teeseaduse, milles fikseeriti 75% kütuseaktsiisi kohustuslik rakendamine teedemajanduses.

Võimule tulles sai valitsuskoalitsioonile selgeks tõsiasi, et teistele mõeldud ämber oli endale pähe tõmmatud. Tallinna ettevõtetele tulumaksusoodustuse andmiseks ja pensionikindlustuse teise samba loomise kava varjus Eestist raha väljakantimiseks otsustati kärpida riigi kulutusi infrastruktuuri arendamiseks.

Ei unustatud ka teedeehituse kavasid ebamäärasesse tulevikku lükata. Teeseaduses fikseeritud kütuseaktsiisi kasutamise protsent jäi nüüd iseendile jalgu ja kohe unustati paljuräägitud «autokasutajate huvid». Järgmise aasta eelarves suunatakse üle poole kütuseaktsiisist tulumaksuvabastusega auklikuks puretud eelarve lappimiseks. Jürgensoni ülespuhutud maanteemull on seega lõhkenud ja ühe põhimõttelageda poliitilise afääri võiks lõppenuks lugeda.

Paraku ulatub maanteeafäär sügavamale. Praegune koalitsioon tõstis opositsioonis olles hirmsat lärmi kütuseaktsiisi tõstmise pärast -- maanteehoiuks olevat kütuseaktsiisi raha piisavalt kogunenud. Maanteede ehitamise projektide edasilükkamise tingimustes võinuks ju autokasutajad siis oodata kütuseaktsiisi tõusu peatamist. Loomulikult ei juhtunud midagi taolist -- tõus jätkub. Muide, Jürgensoni loogika kohaselt olevat ka praeguses aktsiiside tõstmises süüdi eelmine valitsus, mitte tulumaksuvabastusega tekitatav eelarvedefitsiit.

Valitsuskoalitsioon puhub maanteemulli mingil põhjusel ikka suuremaks. Kütuseaktsiisiga kogutakse järgmisel aastal ca kaks korda enam vahendeid, kui sellest teedele kavatsetakse eraldada, ja mingist finantside puudujäägist ei saaks nagu rääkida.

Igasuguse loogika vastaselt kanditakse aga kütuseaktsiisi muudesse eelarveaukudesse, nii et ülefinantseeritud teedemajanduse elushoidmiseks taotletakse nüüd välislaenude võtmist. Laenu võib vaja olla küll ükskõik mille -- eelkõige plaanitavate relvaostude -- finantseerimiseks, aga igal juhul mitte kütuseaktsiisiga ülefinantseeritud teedeehituseks. Loomulikult on nii aktsiisikantimise kui ka välislaenu taotlemise idee taga minister Jürgenson.

Majanduse arengut toetab eelkõige majanduskeskkonna stabiilsus ja infrastruktuuri pidev täiustamine. Nii ettevõtjad kui ka inimesed usuvad, et kui üht seadust toetavad vastuvõtmisel valitsuskoalitsioon ja opositsioon, siis ei mõjuta seda ka valitsuse vahetus. Praegune koalitsioon destabiliseerib oluliselt Eesti majandusarengut, süstides ebakindlust erakondade majanduspoliitiliste vaadete püsivuse suhtes.

Maanteemulli lõhkemine ei paljasta ainult teatud erakondade ja poliitikute kahepalgelisust -- sel on hoopis tõsisemad ja pikemaajalised majanduspoliitilised tagajärjed.