Ei au ega aru

Kui Jüri Mõis Isamaaliidu ?musta hobusena? möödunud kevadel valimisareenile ilmus, oli tema veenmisloogika lihtne: vaadake mind ? sain hakkama Hansapanga juhina, saan ka linnajuhina. ?Olen Isamaaliidu linnapeakandidaat,? kirjutas ta oma valimisreklaamis ?Ausalt ja arukalt?. ?Olen tegelnud ettevõtlusega ja ehitanud üles panga. Seetõttu tean, mis on raha ja selle väärtus.?

Teab muidugi! Kohe pärast tema võimuletulekut tõsteti vee hinda, paugupealt kahekordistati ühistranspordi maksumust. ?Tallinna eelarve on 2,5 miljardit krooni ja ma ütlen lihtsa linnakodanikuna, et seda raha saab palju mõistlikumalt kasutada,? ütles Jüri Mõis. ?Linna vara ja rahaga tuleb ümber käia nõnda, et sellest ikka linnaelanikele tulu tõuseks.?

Ja, öelnud seda, tegi ta ettepaneku tõsta nüüd järsult omaenda ning lähikondlaste palka, nii et see oleks kõrgem kui Eesti Vabariigi presidendil.

Trammi- ja bussipileti hind kasvab, aga Jüri Mõis võtab endale autohüvitist kuus 8000 krooni. Sama palju transpordikompensatsiooni saavad tema linnavalitsuse liikmed ka siis, kui neil isiklikku autot pole... Mis tulu tõuseb linnaelanikele linnapea ja tema meeskonna niisugusest varjamatust ahnusest? ?Pigem langetan otsuseid selle alusel, kus rohkem teenida saab,? tunnistas linnapea Eesti Päevalehele 29. jaanuaril.

Mis Jüri Mõisa pangaminevikku puutub, siis see on veel piisavalt hämar. Kurjad keeled räägivad, et ta ei saanud sealgi eriti hakkama ning et tema lahkumine Hansapangast oli seotud Rootsi omanike arvates pangajuhile sobimatu kiindumusega oma siinsetesse allilmasõpradesse. Pangast kaasa saadud rahaga ostis ta aga Isamaaliidult uue, poliitilise karjääri.

?Tallinn on meie linn,? kuulutas Jüri Mõis linnapea kohta rihtides ja muidugi on neid, kellele Jüri Mõis nüüd meeldibki. Võib julgelt väita, et niisuguse juhina sobib ta ligikaudu kümnele protsendile Tallinna elanikest. Aga 40?50% elab Tallinnas neid, kellele ta ei sobi, kellel teda nähes karvad turri tõusevad. Ülejäänutel ? ligi pooltel ? on ükskõik.

Ja Jüri Mõis on teinud kõik, et nende ükskõiksete arv kasvaks, et lihtsad linnakodanikud aina jäägitumalt oleksid mässitud oma igapäevastesse muredesse ja jätaksid linna juhtimise ning uute koormiste väljamõtlemise segamatult tema hooleks.

?Lihtsalt negatiivse energia hulk on läinud nii suureks, et peab midagi muutuma,? kirjutas Epp-Maria Kokamägi 23. oktoobri Eesti Päevalehes linnavõimu vahetuse vajalikkusest. Ja kirjanduskriitik Vaapo Vaher leiab 27. oktoobril samas ajalehes, et Jüri Mõisa ?mammonahullus, kultuurikaugus ja hingetu ratsionalism vääriksid satiirilist jäädvustamist?.

Nüüd küsib Jüri Mõis imestunult, mis see siis olgu, et linna ei saagi juhtida nagu panka ega lüpsta nagu lojuste karja. Hea oleks, kui see hamletlik küsimus viiks ta vastuseni, et linna juhtimiseks on vaja teistsugust mentaliteeti, teistsugust hingekultuuri ja teistsuguseid oskusi, kui on temal.

Jüri Mõis on linnajuhina asjatundmatu. Lubas koondada 10 000 linnaametnikku, kui neid on ainult 1500. Lubas linnaametnike palgatõusu saavutada koondamiste arvel, kuid nüüd küsib nende palgatõusuks 42 miljonit krooni lisaraha.

Tema ?lapsesuu?, mis algul mõjus isegi lõbustavalt, on paljastanud lootusetu künismi. Kõrgeimat linnvõimuorganit, Tallinna volikogu nimetas ta ?lollide karjaks? ? ja kuulutas volikogust mööda minnes välja konkursi linnadirektorite kohale.

Jüri Mõisa jutud Tallinna arengust on osutunud viljatuteks unistusteks. Alates sellest, et ta tahtnuks kogu Eesti rahva Tallinna kolida, ja lõpetades sellega, et ta pool aastat tagasi lubas noortele peredele odavaid, 400 000 krooni maksvaid eramuid. Seegi plaan on nüüd utoopiana häbiväärselt läbi kukkunud.

Asemele püstitas Jüri Mõis kõlava loosungi muuta Tallinn Läänemere piirkonna kõige kiiremini arenevaks linnaks. Ilusad sõnad, kuid diletandi käes on niisugune plaan lausa ohtlik. Kiiresti ei saa juhtida sotsiaalselt tasakaalustamata linna, eriti, kui pole veel selgegi, kuhu see linn nii kiiresti peaks arenema. Terviklik linna juhtimise kava on ju senini volikogule esitamata.

Tallinn on siiski liiga suur ja vastutusrikas struktuur, et siin saaks lubada niisuguses mastaabis avantüüre. See arusaamine on kasvanud ärevuseks enamiku linnavolinike hinges. Nad tunnevad, et kunagi võiks keegi neilt küsida: kus siis sina olid, kui niisugused jamad sündima hakkasid? Mida tegid siis sina?

Enamik volikogu liikmeid võib pärast neljapäevast umbusaldusavaldust sellele küsimusele vastata: mina mõistsin, et niimoodi enam jätkata ei saa ? mina hääletasin Jüri Mõisa tagandamise poolt!