Prügi nõuetekohane ladestamine hakkab maksma kallist hinda

Väide, et jäätmemajanduse korraldamises peitub kogu elu alus, tundub ilmse liialdusena. Samas ei saa mööda minna tõsiasjast, et mullast oleme me võetud ja mullaks peame me saama. Piltlikult öeldes peaksid mullaks saama ka jäätmed, mida inimkond igal sammul toodab. Et jäätmekäitlus on Euroopas juba arvestatavaks tööstusharuks saanud, ei saa ka Eesti selle põhimõtete ja tulevikustrateegia väljatöötamisest üle ega ümber. Selletõttu on ka peagi valmiv jäätmekava ajendatud peamiselt Euroopa Liidu vastavatest direktiividest.

Samas jääb aga mulje, et teoorias oleme me küll tugevad ja teame, et niimoodi ei tohi ning naamoodi oleks õige, aga praktikas püstitame endale eesmärke, mille täitumisse juba alguses on raske uskuda. Algselt koostati programm, mille järgi pidid aastaks 2009 kõik prügilad Eestis vastama euronõuetele. Nüüd nähakse plaani läbikukkumise ohtu ning riik taotleb Euroopalt ajapikendust ? 2013. aastani.

Homme tööd alustav Väätsa prügila on Eestis esimene omataoliste seas, pealegi suhteliselt odavalt rajatud, sest 20 miljonit krooni ei ole nõuetekohase jäätmete ladestuskoha ehitamiseks sugugi palju. Eriti kui arvestada, et Jõelähtme prügila hinnaks on pakutud koguni miljard krooni. Asukohalt soodne ja laienemisvõimalustega, on Väätsat pakutud koguni Eesti keskseks (ja ainukeseks?) prügilaks. Elame-näeme, kuid praeguse kava kohaselt peaks Väätsa-taolisi prügilaid lähema kümnendi jooksul Eestimaale tekkima veel viis või kuus.

Peaaegu sama kulukas kui uue prügila ehitamine on vana sulgemine. Pääsküla prügimäe katmine ja pargiks kujundamine neelab erinevatel hinnangutel kuni 200 miljonit krooni. Rääkimata sellest, et lagastatud looduse ja saastunud keskkonna taastamiseks kulub tihtipeale mitu inimpõlve ? aastakümneid, mida on võimatu rahas mõõta.

Vaid paberil eksisteeriv jäätmeseadus ei pühi Eestimaalt ligemale kolmesadat prügimäge. Samuti ei suuda seadus ilma korraliku rakendusjuhiseta puhastada metsaaluseid prügihunnikutest ega takista kedagi neid sinna juurde tekitamast. Seadus ei pane veel kedagi nätsupaberit prügikasti viskama, teadlikkus sünnib kogemuse kaudu sedamööda, kuidas ühiskond areneb. Kui talle muidugi on antud areneda.

Inimese jaoks lõpeb jäätmemure järjekordse prügikasti tühjakskallamisega. Riik on seatud mõtlema, mis sellest prügist edasi saab ja vaevalt, et meil on aega oodata 13 aastat.