Turismi reguleerimine ja tarbijakaitse

Pärast 1933. a rahareformi jõudis tolleaegne Eesti valitsus otsusele, et just turism võiks Eesti pingelist maksebilanssi tasakaalustada. Riik võttis endale juhtija ja koordineerija rolli. 1928. a loodi Loodushoiu ja Turismi Instituut. Samal aastal võeti vastu turismi korraldamise seadus. Nüüd on Eesti astumas ELi.

Kandidaatriigid peavad enne liikmeks saamist ühtlustama oma tootestandardid ja välja töötama tarbijapoliitika. Tarbijakaitse on ELi siseturuõiguse lahutamatu osa.

Turismi reguleerib ELis viis direktiivi, olulisim on direktiiv turismi-, puhkuse- ja reispakettide kohta 90/314/EEC 1993. a.

1999. a novembris esitas ELi komisjon raporti Euroopa nõukogule, kuidas liikmesriikides direktiivi täidetakse. Otsustati, et direktiivi on vaja muuta. Osa direktiivis kasutatavaid termineid pole enam ajakohased. Direktiiv ei kata kõiki tarbijakaitsealaseid nõudeid, nt tarbija ei ole täielikult kaitstud alla 24tunniste reisipakettide puhul. Samuti juhul, kui ELis ostab tarbija reispaketi otse reisikorraldajalt väljastpoolt ELi. Probleemide ja kaebuste puhul tuleb tal pöörduda otse toote müüja poole väljaspool oma kodumaad. Ka see on vastuolus direktiiviga.

Üheski ELi liikmesriigis pole spetsiaalset turismiseadust. Kreekas reguleerib reisikorraldust presidendi dekreet reisipakettide, organiseeritud puhkuse ning organiseeritud reiside kohta, Soomes pakettreisiseadus ja pakettreiside müügi-äriseadus jne. Eraldi turismiseadused on postsotsialistlikes riikides Lätis, Leedus ja Ukrainas.

1998. a valminud Eesti turismiseaduse projekti kallal tegid koostajad ära tänuväärse töö. Aeg on teinud oma töö ning 2001. a alustab turismiameti asemel tööd turismiagentuur. Segane oleks ka praegu turismiarendusnõukogu funktsioon (17 inimest erinevatelt elualadelt), liialt suur ja amorfne organisatsioon, et midagi konkreetset teha. Vastloodud turismiagentuuri ajutrustiks peaks saama nõukoda, kuhu kuuluvad ettevõtlusorganisatsioonide esindajad ja kus erinevate projektide puhul saab kaasata eksperte.

Turismiinfokeskused pole Euroopa riikide seadusandlikes aktides reguleeritud, nad kuuluvad kohalike omavalitsuste kompetentsi.

Novembris võttis Soome Turismifirmade Liit vastu otsuse ettepanekute tegemiseks Soome turismialasesse seadusandlusesse. Soomlased peavad seaduse sisu ebatäpseks ja vananenuks. Tehti ettepanek tõhustada riigi osa järelevalves.

Varsti võtab riigikogu vastu turismiettevõtjate seas nii palju poleemikat tekitanud turismiseaduse. On selge, et seadus ei kata kõiki turismi tegevusvaldkondi. Teisalt on vaja kiiresti harmoniseerida Eesti seadused ELi omadega. Arvestades Soome näidet, seisab ka meil ees turismialaste õigusaktide vastavusse viimine uuenevate euronormidega.

Turismifirmade liit teeb kõik , et seaduse vastuvõtmisele järgnevate õigusaktidega sätestataks seaduse toimimine. Reisibürood ja reisikorraldajad esitavad turismiregistrisse pääsemiseks garantiid (krediidiasutus või kindlustus). Nii on tarbija tagasitoomine sihtkoha riiki garanteeritud reisikorraldaja pankroti puhul.

Seaduse jõustumiseni on poolteist kuud, kuid siiani ei ole ettevõtjatele selge, kes toimetab tarbijaid reisikorraldaja pankroti puhul kodumaale tagasi.

Tagatiste sisseviimine koos registrisse kandmisega korrastab Eesti turismiturgu ning kaitseb ka tarbijat. Tulles tagasi Soome juurde ? näiliselt nii eurokõlbulikus riigis tegutseb suur hulk litsentsi ja tagatisteta töötavaid nn reisikorraldajaid.

Eesti turismiettevõtjad loodavad, et vastu võetav seadus ei kaitse mitte ainult tarbijat, vaid ka ausat, riigimakse maksvat ja tagatist omavat reisifirmat.