Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kas erakondi tuleb rahastada ainult riigieelarvest?
Raske on nii kiiresti ümber orienteeruda nii olulisele küsimusele, nagu on seda erakondade rahastamine. Mulle tundub, et see on mitme otsaga asi.
Ühest küljest on see ettevõtete jaoks suur kergendus, kui meie juurde ei tulda toetust paluma. Teiselt poolt on see väga suur lisakoormus riigieelarvele. Samuti kaoks ära tagasiside poliitikute ja ettevõtete vahel. Kaaluda küsimust muidugi võib.
Siim Kallase mõttel on jumet. Ma näen, et kõige suurem probleem praeguse rahastamise puhul on see, et ettevõtted toetavad mitte erakondi erakondade pärast, vaid majandushuvi pärast ? kelle mõtted majandusruumi kujundamisel haakuvad rohkem mingi ettevõte eesmärkidega, eks siis neid toetataksegi. Kindlasti on seal olemas konfliktioht ? erakondade lubadused, poliitilised mängud ja ettevõtete ootused ei lähe omavahel kokku. Ses mõttes tundub Kallase idee praegu toimivast rahastamisviisist parem.
Mina põhimõtteliselt pooldan seda ideed ? mida läbipaistvam ja selgem maksumaksjatele on erakondade finantseerimine, seda parem on see ühiskonnale. Diskussiooniobjekt on muidugi riigieelarvest eraldatava summa suurus, kuidas see määratletakse. Selleks on vajalik ühiskondlik kokkulepe, loomulikult sõltub summa suurus ikkagi riigi võimalustest.
Siim Kallase mõte on suhteliselt uudne ja peegeldab seda, mis on toimunud tervikuna erakondade rahastamises. On olemas käibetõde ? see riik, kes ei pea üleval oma kaitseväge, hakkab ülal pidama varsti teise riigi kaitseväge. Sama tõdemus on ka erakondade suhtes ? riik, kes ei toeta rahaliselt oma erakondi, riskib hakata toetama mõne teise riigi erakondi.
Kui tervikuna vaadata, siis 1990ndate algupoolel erakonnad üldse elasidki sponsor- ja toetussummadest. 1990ndate keskel ka suuresti erakonna liidrite tippkohtumise kaudu, mille korraldas Keskerakond, suudeti viia erakondade rahastamine riigikogu abil selgemale ja kindlamale alusele. Ja 1990ndate teisel poolel on toiminud segasüsteem, mis tähendab, et on teatud kindel riigi toetus läbi aastate pluss siis veel n-ö kõrvalt otsitud summad.
Nii et Kallase mõte oleks selles arengus uus etapp. Ja ma arvan, et see väärib kaalumist.