3. detsember 2000 kell 22:00

Kõrgtehnoloogia vangistuses

Inimene arvab, et tehnoloogia on tema teenistuses. Üldjuhul see nii ongi: tehnoloogia kõikvõimalike abivahendite ja süsteemide abil saame asjad aetud varasemast kiiremini ja mugavamalt. Oleme astunud maailma, kus tehnoloogia on kõikjal meie ümber, pangaautomaatidest ja intelligentsetest autodest kõikvõimalike töö- ja sidevahenditeni välja, ning mida aeg edasi, seda enam.

Ühel päeval võib see kujuneda probleemiks, tõsiseks ohuallikaks, kust väljapääsu leidmine võib osutuda arvatust keerulisemaks.

Tehnoloogia ohtlikkusest rääkimine võib tunduda ulmeprobleemina. Tõepoolest on erinevad autorid tulevikus toimuvat siinkirjutajast võrratult täpsemalt valgustanud. Majanduslehe külgedel poleks mõtet probleemi tõstatada, kui tegu poleks ehmatavalt tõsielulise probleemiga, millega seisame varjatult silmitsi juba täna.

Mõelgem hetkeks hot.ee ja Tõnu Samueli juhtumi peale, kuid veidi laiemates kategooriates kui osapooled, süüdistused ja see, kes milles süüdi on ja keda karistada tuleks. Mida õigupoolest tähendab see, kui ühiskonnas leidub inimesi, kes oskavad n-ö nurki õgvendada, mööda hiilida viisidest, mis ühiskond enda korralduseks kindlaks on määranud?

Kindlasti ei puuduta need küsimused ainult arvuteid, internetti ja andmebaase. Inglismaal, USA-s ja mujal on teada juhtumeid, kus raadiosidehuvilised segasid vahele lennujuhtimiskeskuse ja pilootide sidele, jättes pilootidele mulje, et nende näol ongi tegu õige keskusega. Õnneks pole sellised sündmused põhjustanud (veel) traagilisi õnnetusi. Ka Eestis kippusid näiteks raadioamatöörid kuulama pealt peilersidet.

Selliseid juhtumeid on palju ja üha suurem hulk neist seondub interneti ja selle väidetava väärkasutusega. Alati ei saa aga probleeme lahendada seadustele ja nende rikkumistele viidates.

Seadusloome on aeganõudev protseduur, kuna seda tuleb toimetada eelkõige õigluse ja võrdsuse printsiibist lähtudes. Seadusloome kipub aga paraku üha enam tegelikust elust maha jääma. Üha sagedamini vaieldakse ka olemasolevate seaduste üle.

Kui me soovime infokaitse probleeme lõplikult lahendada üksnes seadusandlusega, tähendaks see ühtlasi suure hulga uuriva inimmõtte keelamist, sest inimene juhtub oma otsingutes üsna sageli paratamatult ka keelatud radadele.

On selge, et infoühiskonna seaduste vastuvõtmiseni läheb Eestil veel aega. Kuni pole selge, kuidas infokorraldus ja ?turve hakkab tulevikus välja nägema, on parim kaitse püüda ise end võimalikult hästi kindlustada. Riigistruktuurides on seda võimaluste piires tehtud. Siiski pole olukord hea ja spetsialistidel jääb sageli üle vaid kurvalt nentida, et olukord ei vasta andmekaitse nõuetele.

See võib viia nn Perli baaside sarnase juhtumini ? andmed satuvad volitamatute isikute kasutusse, halvimal juhul koos võimalusega andmeid muuta ja kustutada.

Üksnes asjatundmatu inimene võib arvata, et IT on seega eilne päev ning tänane ja homne ühiskond toetub pigem geeni- ja nanotehnoloo-giale.

Olgu geenitehnoloogia jt valdkondade saavutused millised tahes, ka need on infomahukad protsessid, mis toetuvad info- ja sidetehnoloogiale ning on samamoodi haavatavad IT nõrkuste kaudu.

Infoturbe tagamine laiemas mõttes on oluline, keeruline ja jätkuv protsess kõigis valdkondades. Et tehnoloogia teeniks inimest, mitte ei tuleks inimesel võidelda tehnoloogia väärkasutuse tagajärgedega.

Hetkel kuum