6. detsember 2000 kell 22:00

Et oleks vähem pimesihääletamise ohvreid

Võlaõiguse seaduse eelnõu kohta on sõna võtnud riigikogu liige prof Uno Mereste (vt ?Iga lepingusuhe pole võlasuhe?, 29.11) ja justiitsministeeriumi osakonnajuhataja Priidu Pärna (?Iga suhe pole lepingusuhe?, 04.12).

Priit Pärna, kelle seisukohtadele on raske midagi lisada, andis ammendava vastuse prof Mereste artiklile, milles ei tehta vahet õiguslikel algkategooriatel nagu lepinguline ja lepinguväline võlg.

Nõustun Priit Pärnaga ? on ebanormaalne, et meie igapäevast elu reguleerib muude kaasaegsete normide kõrval ikka veel ajast ja arust ENSV Tsiviilkoodeks. See, et prof Merestele ei meeldi õiguslik terminoloogia, ei tohiks takistada turumajandusliku regulatiivse baasi edasiarendamist. Äärmisel juhul võib prof Merestele ühes asjas vastu tulla ? eelnõu pealkiri ümber nimetada ?Obligatsiooniseaduseks? või ?Kohustisõiguse seaduseks?.

Oleks tervitatav, kui õiguslik aktivist prof Mereste suunaks oma tähelepanu mitte terminoloogiale, vaid seaduseelnõude tegelikule sisule. Praegu võib aga kindel olla, et riigikogus läheb läbi igasugune ametnike kabinettides salaja üllitatud põhivabadusi ahistav seadusemuudatus. Ja seda ka muidu liberaalselt meelestatud saadikute häältega. Meenutagem siinkohal sellist, ainult Eestile omast sotsialistlikku õudusunenägu nagu kohaliku omavalitsuse absoluutne ja universaalne ostueesõigus mis tahes kinnisasja ja isegi mõnede vallasasjade võõrandamise korral.

Selliseid kurikavalaid sätteid peidetakse seadusandluse loomulikku struktuuri eirates erinevatesse eelnõudesse.

Olen kindel, et vähemalt pooltel juhtudest on jabura seaduse vastuvõtmise põhjus mitte tagurlikkus ega sotsialismimeelsus, vaid viitsimatus end õiguslike elementaartõdedega kurssi viia ja soovimatus eelnõu sisu analüüsida. Paljud riigikogulased ei mõtle, et nad ise või nende parteikaaslased võivad langeda sellise pimesihääletamise ohvriks. Näiteks mitte milleski süüdi olev hr Siim Kallas oleks pääsenud teenimatutest inimlikest kannatustest ja repressiivorganitega seotud vintsutustest, kui riigikogu ei oleks vastu võtnud maailmas ainulaadset (Iraagi ja Kuuba osas mul andmed puuduvad) inkvisitsioonilist Kriminaalkoodeksi § 148/6. Selle kohaselt on andmete esitamine audiitorile iseenesest püha väärtus ja tingimus, mille puhul isikut kurjategijaks ei tunnistata.

?Tänu? riigikogu liikmete pealiskaudsusele ripub valdava osa seaduskuulekate inimeste peade kohal kümneid samalaadseid norme, millega neid saaks vajaduse korral ja iga pisiapsakat ära kasutades kurjategijateks tembeldada või siis muidu represseerida.

Õiguslik aktivism on siis hea, kui kogu aur suunatakse sisule, mitte aga vormile.

Hetkel kuum