Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Digitaalallkirja saab edukalt kasutada juba praegu
Ilmselt on läinud ajalukku need ajad, kus kirjavahetust peeti lahtistel postkaartidel. Kiri või kaart pannakse tavaliselt ümbrikusse, et sellel olevat sõnumit kaitsta kõrvaliste pilkude eest. Paraku elektronkirjavahetust peetakse siiani valdavalt just lahtiselt ja kaitsmata moel.
Tagamaks e-kirjavahetuse konfidentsiaalsust pole tarvis midagi muud, kui omada digitaalset ID koodi, teiste sõnadega sertifikaati. Sertifikaadi olemasolul saab võimalikuks oma kirjavahetuse allkirjastamine (partner näeb allkirjastatud kirja puhul teie sertifikaati ja tuvastab teie isiku), samuti teksti krüpteerimine ehk salastamine, muutmaks sõnumi teksti arusaamatuks kurjale pilgule. Lahtise teksti krüpteerimise võimalus peakski sertifikaadi omanikule olema isegi suurem väärtus, kui digiallkiri ise. Suurem osa igapäevasest kirjavahetusest ei vaja tegelikult ilmtingimata alati allkirja, kuid juhuslikele kõrvalistele isikutele võiks olla loetamatu iga kiri.
Seoses digitaalallkirjaga on räägitud väga palju niinimetatud salajasest ja avalikust võtmest, mis võib arvuti tavakasutajas tekitada teatud ebaluse. Tegelikus praktilises kasutuses ei puutu sertifikaadiomanik nende võtmetega otseselt kokku. Nad on arvutis kuskil olemas, nad toimivad, kuid kui ei otsi, siis neid ei näe. Sertifikaati hankides toimub arvutis kõik iseenesest ja e-kirja akna tööriistaribale tekib kaks uut nuppu ? ?Sign? ja ?Encrypt?, kui seadistustes märkida linnukesega ära soov oma kirjad digitaalselt alati allkirjastada. Edasi pole vaja muud, kui neid nuppe kasutada.
Siinjuures tuleb rõhutada seda, et omavahelises suhtluses peavad mõlemal poolel olema sertifikaadid. Ühe poole salajane võti tuvastab teise poole avaliku võtme kaudu teie isiku ja dekrüpteerib sõnumi, kui see on saadetud krüpteeritult.
Praktilises elus omavahelises asjaajamises pole mingit otsest seost digitaalallkirja seaduse jõustumise ja sertifikaadi praktilise kasutamise vahel. Oma kirjavahetuse turvalisuse tagamine ei sõltu sellest. Siin on tegemist vaid pooltevahelise kokkuleppega aktsepteerida üksteise sertifikaate. Juriidilised aspektid lisanduvad alles siis, kui tekib vajadus ametlikult tõestada allkirja ehtsust.
Sertifikaadi saamine ei ole keeruline. Rahvusvaheliselt tunnustatud sertifitseerimisteenuse pakkujaid on internetist võimalik leida mitmeid. Ühed suuremad ja enamtuntud on eelmise aasta lõpus oma jõud ühendanud Thawte Consulting Ltd. ja VeriSign Inc. Pärast ühinemist on Thawte peamiseks sihtrühmaks väikeettevõtted ja üksikkasutajad, VerySign aga pakub erinevaid sertifitseerimislahendusi ettevõtetele laiemalt.
Thawte pakutav personaalne sertifikaat on tasuta. Pärast selle hankimiseks vajalike protseduuride läbitegemist, mis ei ole eriti keeruline, kuid eeldab inglise keele mõningast oskust, on hilisem uute sertifikaatide hankimine, vanade kustutamine jms. läbi kasutajanime ja salasõna alati kiiresti teostatav. Kuna sertifikaadi väljastamine on sertifitseerijale tõsine juriidiline toiming, tuleb olla hoolikas oma isikuandmete korrektse sisestamisega.