Igav loeng toob sügava une

Konverentside korraldajad aga teavad, et ladusat ja kõigile huvipakkuvat kava pole sugugi lihtne kokku panna. Monotoonne jutt võib huvi peletada, kuulajatest pungil saalis võib tekkida hapnikupuudus. Mõni sirgeldab paberinurgale kriipsujukusid, silmis eemalolev pilk. Mõni laseb koguni hetkeks silma looja.

Kulutatava raha ja aja kasutegurit annab suurendada, kui suhtuda asjasse mitte kui passiivne kuulaja, vaid kui aktiivne osavõtja. Õigusinstituudi psühholoogia õppetooli professori Talis Bachmanni sõnul tuleks ettevalmistustega alustada juba enne kohalesõitu.

Küsige korraldajatelt infot, kas teema on teie jaoks piisavalt põnev. Kui ettekanded on liiga keerulised, teie erialaga vähe kokku puutuvad või hoopis liiga primitiivsed, pole ehk üldse mõtet kohale minna.

Kui teema sobib, siis uurige, kas konverents on üles ehitatud interaktiivsena, töötoana või kuulatakse ainult ettekandeid. Tähelepanu püsib erksam, kui kõikidelt osalejatelt eeldatakse ühes või teises vormis aktiivset osavõttu.

Kui tuleb minna kaugemasse kliimavööndisse, sõitke kohale kas viimasel minutil või võtke endale enne konverentsi nädal aega aklimatiseerumiseks. Kõige hullemini tikub uni peale neljandal ja viiendal päeval.

Mõelge juba enne ettekande ärakuulamist valmis küsimused, mida esitada; see eeldab eelnevat iseseisvat tutvumist vastava teemaga.

Kuid ikkagi võite tabada mõni aeg pärast loengu algust oma tähelepanu nõrgenemas, ehkki olete otsustanud iga sõna kõrva taha panna. Siis võiks mõne küsimusega ettekandja poole pöörduda. ?Paluge täpsustada, tuua näiteid,? soovitab Bachmann. ?Küsimuste esitamine on lisaboonus, sest asi saab selgemaks ja tähelepanu on kergem hoida aktiivsena.?

Kui te oma ala tippude keskel ei söanda küsimusega lagedale tulla, siis pakub Bachmann välja kaks lahendust. Võite paluda tuttaval oma küsimuse esitada. Kuid õigem on enesele teadvustada, et küsimine ei näita teid rumalana. ?Jälgige suurtel poliitilistel või erialastel suurfoorumitel inimesi, kes on oma ala absoluutsed tipud. Nad küsivad pidevalt ega häbene näidata, et ühest või teisest asjast aru ei saanud. Nad on ausad ning ei pretendeeri kõiketeadja rollile,? soovitab Bachmann.

Pealegi saab küsimuse rüütada sellistesse sõnadesse, et väike ebakompetentsus varju jääb, või küsida huumoriga pooleks. Väikene nali või iroonia on küsimuses alati omal kohal. Kui õiged sõnad jäävad keelebarjääri taha, paluge enesekindla ilmega kellelgi oma mõte ära tõlkida.

Muide, Lääne koolides ergutatakse maast-madalast küsima, sest see annab teadmisi ja näitab küsijat heas valguses.

Ettekannetest saadavaid teadmisi ei tohiks lasta tulvaveena enda peale valguda, vaid korrastada vaimus kogu materjal 5?7 põhiplokki. Märkmete tegemine säästab aega ? nii teete juba kohapeal ära osa tööst, et kuuldu oma arusaamade ja mõistete süsteemi paigutada. Diktofoni on mõtet käima panna ainult siis, kui oluline on täpne tekst.

Tähelepanu vaenlased on söögipausid. Tavaliselt on pärast maitsvat kõhutäit raske uuesti mõtteid koondada. Kuigi vein, õlu ja viin päästavad keelepaelad valla, pidurdavad need ajukoore tööd ja teevad uniseks. Viski ja konjaki mõju on individuaalne ? keda ergutab, keda teeb uimaseks.

Ka on teada, et kella ühe ja kolme vahel pärast lõunat on nn aktiivsuse lohk. Sageli on ?lohu? ajaks planeeritud vabatahtlikke üritusi ja tõsine töö algab uuesti pärast kella kolme. Paraku on tihti ajakava niigi tihe ja lõunase une käes vaevlejatele ei halastata.

Pärastlõunast loidust on kõige kindlam turgutada kohvi, kokakoola või kange teega.

Kuid kuitahes kange kohv ei turguta, kui huvi pole. ?Motivatsioon on võtmeküsimus. Kui teema on vajalik ja huvitav, on inimene võimeline isegi pärast magamata ööd küllalt keerulisi teadmisi vastu võtma,? selgitab Bachmann.

Tööandjad, kes tahavad, et konverentsi peale kulutatud raha täie ette läheks, võiks sundida koolitusel käijat tegema kuuldust kokkuvõtet töökaaslastele. Sel juhul on kindel, et töötaja konverentsisaalis juba niisama norinal ei tuku.

Prilliretsepte tulevad silmaarstidelt küsima tihti just need, kes on läinud end täiendama või midagi õppima. Kui prille pole varem tahetud kanda, siis igasugustel konverentsidel ja seminaridel tekib selleks tihti vajadus.

Koolitustel esitatakse materjalid tavaliselt nii, et normaalse silmanägemisega õppuritel ei tohiks lugemisega probleeme olla.

Kui lühi- või ka kaugelenägelikel pole õigeid prille, ei pruugi nad ikkagi kõike näha. Kui prillikandja silmad pingutusest väsivad, peaks ta laskma arstil kontrollida, kas prill on ikka õige.

Autor: Eha Laanepere