Kes ikkagi peab tasuma inkassokulud?

Ajakirjanduses on küllalt suurt tähelepanu pälvinud võlgnevuse sissenõudmisega seonduvad probleemid. Päris selget vastus pole aga antud küsimusele: kes peaks ikkagi kandma inkassokulud?

Tsiviilkoodeksi § 222 lg 2 sätestab, et võlgnik on kohustatud hüvitama ka kreeditori poolt tehtud kulutused.

On ilmne, et selline sõnastus võimaldab mitmeti tõlgendamist. Tõlgendus, mille kohaselt loetakse kulutusteks ainult tasutud riigilõivud ja notaritasud, on aga põhjendamatult selle sätte mõtet kitsendav. Paljudel juhtudel kreeditoril nimetatud kulusid ei tekigi.

Küll aga on tavapärasteks vajadusteks tekkinud võlavaidluse küsimuste lahendamiseks inkassofirma või advokaadi kaasamine, mille tulemusel tekivad täiendavad kulutused teenustasude näol. Seaduseandja on vastavalt TsKS § 61 lg 1 p 1 sätestanud maksimumpiiri (kuni 5% rahuldatud hagi osast), mille osas võib kohus nõuda võlgnikult kohtukulude (s.h õigusabikulude) hüvitamist.

Vastavalt tsiviilõiguse üldisele mõttele ja ka kehtivatele seadustele peavad lepingupooled täitma endale võetud kohustused teise poole ees. Üheks tavapärasemaks kohustuse täitmiseks ongi kas kauba või teenuste eest tasumine. Juhul kui raha tasumisega viivitatakse või ei tasuta üldse, peab kreeditor oma raha tagasi saamiseks tegema toiminguid, millega kaasnevad paratamatult täiendavad kulutused.

Kui võlgnik oleks käitunud nii nagu leping või seadus seda ette näeb ehk siis õiguspäraselt, ei oleks võlausaldaja pidanud võlgnevuse sissenõudmisega tegelema ning täiendavaid kulusid kandma. Võlgniku õigusvastasele käitumisele järgneb kreeditori tegevus, et sundida võlgnikku õiguspäraselt käituma, ning sellega kaasnevad kulutused on igati loogiline jätta selle kanda, kes on valesti käitunud või kelle süülisel käitumisel on probleem tekkinud.

Seisukoht, mille kohaselt peaks kreeditor ise võlgade sissenõudmisega tegelema ei ole millegagi põhjendatud. Kreeditor ei pea aega raiskama võlgniku tagaajamisele ning vaidluste lahendamisele, vaid võib selleks volitada ka spetsiaalselt selle jaoks loodud äriühinguid. Seega oleks ebaõige käsitleda inkassokulusid nii, et Tsiviilkoodeksi § 222 fikseeritud kulutuste alla need ei lähe.

Aina rohkem äriühinguid hakkab kasutama oma debitoorsete võlgnevuste sissenõudmiseks inkassofirmasid. Soovitakse vabaneda liigsetest püsi- ja halduskuludest, mis kaasnevad oma krediidikontrolli osakonna ülalpidamisega.

Kui klient lepingut rikub ja õigeaegselt oma arveid ei tasu, edastatakse need 2-4 kuu jooksul inkassofirmale. Inkassofirmal võtab võlgnevuste sissenõudmine aega keskelt läbi 1-3 kuud. Seega ootab kreeditor oma raha võlgnikult 3-6 kuuni. Kui teie firmal on 2500 klienti ja 250 nendest on teile väiksemal või suuremal määral võlgu. Kreeditoril oma likviidsuse tagamiseks ei jää muud üle kui kaasata oma majandustegevusse lisakapitali. See aga maksab!

Seega on sissenõudmisega seotud kulutuste hüvitamine võlgniku poolt ühtviisi nii seaduslik kui ka õiglane. Võlgnik peab tasuma kõik võlgnevusega seotu ? võlgnevuse põhisumma, viivise ning kreeditori poolt tehtud võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutused.

Võlgnevuse tasumisega viivitamine tekitab võlausaldajale selget majanduslikku kahju. Kui võlgnik tasuks oma arve õigeaegselt, saaks võlausaldaja kiirendada rahavoogusid, planeerida oma tegevust paremini ning investeerida täiendavalt oma tegevuse jätkamisse.

Kui võlgnikud ei tasu oma võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutusi, tasume need meie, kes me oma arved õigeaegselt maksame.

___________________________________________

Autor: Eero Pilv