Parem varblane peos

Paljud poliitikud tõrguvad tunnistamast, aga kümne viimase aasta kogemuste hulka kuulub seegi: häid lahendusi on meil olnud näruselt vähe. Harva on otsustajad saanud valida mitme hea vahelt seda kõige paremat. Tavaliselt on Eesti lugu olnud vastupidi. Võimalused, mis meile kättesaadavad või pakutakse, jäävad heast kaugele. Ikka on valida tulnud halbadest kõige vähem halb.

Ent kui loen või kuulen ühe osa meie tipp-poliitikute ja tippteadlaste juttu, jääb valitsema teine, rahvale hoopis meeldivam mulje. Tublile Eesti mehele ja naisele on kõik teed valla. Heatahtlik, omakasupüüdmatu maailm avab meile oma uksed. Astuge sisse, kallid eestlased, ja öelge, mida vajate. Investeeringuid? Pangalaene? Oskusteavet? Teiesugusele toredale ja paljukannatanud väikerahvale pakume ainult kõige paremat, ainult soodustingumustel.

Milles on Eesti ja teiste Kesk- ja Ida-Euroopa üleminekumaade, õigupoolest kõikide vaeste riikide probleem? Raha napib, oma kapital puudub või sellest ei piisa, oskusi jääb vajaka, usaldus kõigub. Lisaks on nendel riikidel kaelas hulk lahendust nõudvaid sotsiaalseid, ökoloogilisi ja julgeolekulisi probleeme.

Loomulikult oleks ilus ja kena, kui eestlastel endil oleks vaba kapitali või meie riiki käsitatakse tegelikkuses (mitte üksnes meie ettekujutuses) sedavõrd stabiilsena ning usaldusväärsena, et Eesti võiks saada ükskõik kui suuri summasid madalaprotsendilist laenu. Me seisame paratamatuse ees.

Energia tootmine Narvas tuleb ajakohastada ökonoomseks ja keskkonnasõbralikuks. Tõsi, meil on mõned lisasoovid. Elekter jäägu odavaks, põlevkivi hind aga tõusku. Kirde-Eestis välditagu plahvatusohtlikke sotsiaalseid pingeid.

Keskkond olgu puhas. Kuna vanast ajast oleme üht otsa pidi seotud Loode-Venemaa energiasüsteemiga, siis vahetagem töösagedus ja liitugem uhiuute merekaablite ning õhuliinide abil Läänemere riikide ühtsesse energiaringi. Ja mõistagi: julgeolek olgu tagatud ja Eesti usaldatus äripartnerina kasvagu.

Need ja veel mitmed teised kaunid soovid, teavad poliitiline opositsioon ja üks jagu teadlasi ning keskkonnakaitsjaid, saavad teoks, kui riik jätab Narva elektrijaamad endale ega müü vähemusosalust ameeriklastele. Selgunud on ootamatu asjaolu. Jänkid ei tule siia mitte sellepärast, et eestlastel on ilusad silmad ja odav elekter kuluks meile marjaks ära, vaid raha teenima.

Vastustada on üllas. Sellegipoolest on mul mõned küsimuse. Kus te, mehed-vennad, sui olite? Ameeriklastega on läbirääkimisi pidanud kaks KMÜ (ehk Vähi ning Siimanni) ja praegune kolmikliidu (ehk Laari) valitsus.

Miks ei tõstetud toona probleem selle paljutahulisuses üles, miks ei arutatud reaalseid varuvariante juba nelja-viie aasta eest läbi, ei langetatud põhimõttelist otsust ? müüa need elektrijaamad või jätta tervikuna riigi uuendada ? kas või rahvahääletusel?

Miks ei ole selle pika aja jooksul tekitatud ühtegi tõsiselt võetavat alternatiivplaani? Mis on see uus informatsioon, mis sundis presidenti ja mitmeid teisi, kes müügilepingut varem soosisid, poliitilist kannapööret tegema?

Ja vahest küsimuste küsimus: kus on need pangad, kes on nõus kõigutatava usaldusega riigile andma miljarditesse ulatuvat sooduslaenu, et see ehitaks oma kaheldava knowhow?ga ümber vähetuntud fossiilkütusel töötavad elektrijaamad riigi kõige ebastabiilsemas regioonis, kus ebalojaalse elanikkonna protsent on erakordselt kõrge ja mõne kilomeetri kaugusel jookseb piir, mille mahamärkimise lepingut pole Venemaa nõustunud isegi mitte parafeerima?

Mõnus on eestlaste pärisosaks mõelda üksnes terveid mune ja rammusaid tuvisid. Selge see, et tehing NRGga ei taba kümmet. Siiski oleks hea, kui arvustajad ei unustaks. Sessinatse maailmas tuleb riigil, kellel napib jõukust ja poliitilist stabiilsust, tihtipeale leppida tõsiasjaga, et pool muna või varblane peos on parem kui tühi koor või tuvi katusel.

Autor: Enn Soosaar